kodus käies

Väikesesse puukööki kostab linnulaul ja piibelehed seisavad elutult tuhmunud vaasis. Sellistel päikselistel suveõhtutel väikestes maakohtades seisabki kõik paigal, õhk ripub hääletult alla ning lahingus lüüa saanud linnu pea ei liigu samuti enam kuskile. Ta nokk on suunatud allapoole, lebab hallil verandaplaadil.

Ööd on liiga valged ja mina olen liiga noor, et olla nii kaugel, olla nii paigal. Omamoodi imeline, et veel kahekümne kaheksa aastaselt tunnen ennast liiga noorena. Aga see rohelus, see vaikus, see paigalseis. See kasvatab ja ühel hetkel ka rahustab. On vaja kannatlikkust. Sättida aknalauale värsked lilled, tulikad ja need violetsed. Teha nurmenukuteed. Nuusutada pihlakaõisi iga kord, kui mere poole jalutades neist möödun. Nad lõhnavad nagu martsipan.

Loen päevi niimoodi, et laupäevani on veel kolm päeva, see tähendab sama arv päevi tagasi sõitsime isaga maale. Homme on laupäevani kaks päeva, sama arv päevi tagasi oli eile. Nii ei tundugi oodatav aeg nii pikk. Distants tundub tehtav. Mu peas käib pidev kalkuleerimine, aga ma üritan sellest hoiduda, hoida silmi möödavilksavate puude lopsakal rohelusel. Pisarad kukuvad mu niisama rohelisele kleidile ja mõttes keerleb hüvastijättude ja jällenägemiste rodu. Kui Inglismaale kolin, hakkan tihedamini Eestis käima. Järgmine kord on metsas ilmselt juba kukeseened ja kõikidel õuntest kõriauguni. Sätivad neid kastiga tänavanurgale võtmiseks, inimestele, kelle vanemate tagaaias samamoodi ubinatest uputab. Aga võtavad ikka.

Blogimine pole surnud, ta magas

Tere! Kui ma eelmises postituses olin kohe-kohe otsi andmas, siis nüüd võin täie kindlusega öelda, et olen kõige kiuste ikka veel elus ja tundsin, et tahaks täna siia jälle ühe märgi maha jätta.

Mu hinges on aegamööda kasvamas rahulik teadmine, et ma ei ole enam nii noor ja maailm ei ole oma sära ja ahvatlustega minu ees enam nii laialt valla. Või tähendab, on ikka, aga aeg on juba sealmaal, et peab vaikselt hakkama mõtlema valikutele, mis mind ka edaspidises elus teenivad ja kuidas mõni asi, näiteks lennukiga nädalasele puhkusereisile sõitmine ja kohalike meestega magamine, enam ei teeni.

Koroonaajal sai reisimisest päevapealt jälle luksus, mitte inimõigus. Ja see pani mind mõistma, kui priiskavalt ja privilegeeritult ma olen siin maailmas elanud ja kuidas see ei ole teiste elusolendite suhtes mitte kuidagi aus ega jätkusuutlik. Ja ma olen sellele arusaamisele tänulik.

Teiseks olen tänulik sellele, et kogu see segane aeg pani mind mõistma paiksuse võlu ja ehkki mul enne oli plaanis Prahasse kuuajasele inglise keele õpetaja kursusele minna ja pärast seda jälle seljakotiränduriks hakata, et soojadel maadel õpetajatööd leida, jäin ma hoopis oma Räägu tänava ühikasse ja astusin kirjaliku tõlke magistrisse.

Ja nüüd pärast pikki eksirännakuid on lõpuks juhtunud see, et ma õpin asja, mis on mu hobi, mida ma armastan, milles ma tahan areneda, ja mis võib mulle ka kääru leiba lauale tuua ja selle peale veel tumesinist Keijut kah. Vahel ma lihtsalt teen oma kirjatöid ja asju ja vaatan korraks üles ja peatun, sest ma saan aru, et mu rind pakatab õnnest. Lõpuks ometi olen ma punktis, kus ma täiesti ausalt ja institutsioonilise heakskiiduga võingi tegeleda asjadega, mis mulle päriselt meeldivad.

Eelmisel aastal sain koolis uuesti araabia keele kursustega alustada, seekord algtasemel ehk hakkasin jälle nullist pihta, ja juhtus selline tähelepanuväärne asi, et esimest korda kogu ülikooli jooksul tegin päriselt mingi valitud keele semestri lõpuni ja läksin isegi eksamile kohale.

Kunagi ma tahtsin kõiki keeli korraga ja kiiresti õppida, aga nüüd ma olen oma araabia keele rajale rahunenud. Ma tean, kui aeganõudev ja tänamatu protsess see on võrreldes mõne euroopa keele õppimisega, aga inimesel peab ju hobi olema ja selle olen ma endale valinud ja siin ma rühin edasi. Måste göra något, nagu üks tark mees kunagi ütles.

Nii nagu keeltega, olen ka oma geograafilise paiknemisega rahujalale jõudnud. Varem olen tulevikust mõeldes alati näinud kirevat virvarri nunnakloostrist kuskil Itaalia orus, rõdu ja taimedega korterist päikeselises Ateenas, Lõuna-Ameerikas rändamisest ja nii edasi.

Aga mu isa elab Saaremaal väikeses majas, mille kõrval on veel väiksem maja, kus elas kunagi tema isa, ja kus saab hommikuti ahju kütta ja puupliidil kaerahelbeid keeta ja kahe sekundiga uksest välja astudes oma lemmikvärvi metsa nõiaradadele kaduda.

Tegelikult olen ma enne siin rohkem käinud nagu külaline. Aga nüüd viimastel kordadel olen selgeks õppinud, kuidas küttesüsteemid töötavad ja millal peab pumba tööle panema ja kus näiteks üldse siibrid asuvad ja mis värk meil kompostimisega on. Ma olin enne ikka maksimaalne linnavurle. 

Üks päev tegin kaminasse tuld ja puhusin sellele peale, et ta põlema läheks, nagu papa mulle õpetas, ja siis sain aru, et kasutan hingamiseks täpselt sama rütmi ja nabapunkti nagu kasutatakse kundalini joogas tulehingamises. Kas see võiski oma nime saada sellest, kui keegi kunagi lõkke ääres tuld õhutas ja pärast mõneminutilist lõõtsutamist aru sai, et kuidagi selgem ja värskem on olla? Minul igatahes on.

Ja kindlasti võib olla määratult huvitavam elada kusagil mujal, aga samas miks ma peaksin, kui ma saan elada ka siin. Ja kõik on siinsamas olemas täpselt sama palju kui kõik on olemas Kreekas ja Indias. See on võib-olla natuke valus lahtilaskmine oma eelmisest elust ja eelmistest plaanidest, aga ma tunnen, et see on õige. Ja et see on minu tao.

Ja sealsamas tunnen, et olen hakanud rahunema, ma annan asjadele idanemiseks ja arenemiseks aega ja ma ei pea enam sajas suunas tormama, sest lõppeks on kõik niikuinii üks.

Esimest korda elus tajun, kuidas tulevik ei olegi enam midagi kauget ja „ükskord kui-d“, vaid ma ise päriselt juba olengi alustanud oma elu voolimisega selliseks, nagu ma teda suuremas plaanis näha tahan. See on huvitav ja teistmoodi tunne, sest ehkki ma tean, et üleöö veel midagi ei muutu, näen ma praegu siiski oma vaba, noore ja iseka eluetapi viimaseid aastaid. Ja õige pea tuleb hakata tegema valikuid, pöörata silmad ettepoole, hakata looma ja andma, sest võtnud olen ma juba piisavalt.  

Kui just midagi ootamatut vahele ei tule.

Hirmust

Tere, kallis päevik!

On aeg sult taas tolm pühkida, sest meil on siin suured muutused toimunud – ja seekord ei hõlma need isegi uut linnapead. Asjad on märksa tõsisemad. Nimelt ronis minusse tagasi keegi, kellest arvasin ennast ammu lahti öelnud olevat – hirm.

Kunagi elasid hirm ja äng minus alaliselt. Oli tavaline vaadata väikese rendiauto aknast välja erksinisesse Vahemere taevasse ja uskuda, et kohe, selsamal kitsal mägiteel, põrkame kokku teise autoga ja sureme kõik.

Iga järjekordne lennukile astumine tähendas minu jaoks vene ruletti, kus võimalus pilvepiirilt alla sadada on üheksakümmend kümnele. Pärast terrorirünnakutest lugemist oli mul paaniline hirm suurlinnade keskustesse mineku ees, ja nii edasi, ja nii tagasi. Ometi ei lasknud ma sellel ennast eriti takistada, tegin ikkagi igasuguseid asju, käisin suht vapralt igast reisidel üksinda ja hääletasin Kajaga mööda Poola kiirteid. Aga surmahirm saatis mind ikka.

Mingi aja möödudes see aga kadus ja see käis nii kiiresti ja laksust, et ma nagu ei osanudki enam mäletada, milline see elu koos hirmuga tegelikult tundus või välja nägi. Ei viitsinud sellele väga mõelda ka – hirm oli ju haihtunud, mis siin enam. Aga tegelikult tundub, et ei kadunud ta kusagile. Ta lihtsalt mattus sama paksu tolmukihi alla, nagu see blogi siin.

Mitte sellepärast, et ma oleksin sellega tegelenud.

Mitte sellepärast, et ma oleksin temast lahti lasknud.

Mitte sellepärast, et ma oleksin kannatuste vältimatu tulekuga rahu teinud.

Vaid sellepärast, et ühtki mu kujuteldavatest stsenaariumitest lihtsalt ei juhtunud.

Ma ei jäänud haigeks. Mu lähedased ei jäänud haigeks. Kõik lennukid, millega ma sõitsin, püsisid õhus, kõik autod parkisid turvaliselt garaaži, kõik plaanid said teoks ja pärast iga talve tuli alati kevad.

See oli julgustav ja rahustav, kuid samal ajal muutusin ma ülbeks.

„Ma arvasin kunagi kogu aeg, et ma suren varsti ära. Ja ei näinud seetõttu mõtet tuleviku ette planeerimisel,” mäletan ennast sõbrale ütlemas. Võib-olla sellepärast oligi mu elu nii kaootiline. Reisid enne õpinguid, siia-sinna hüplev elukoht, läbimõtlemata otsused, hommikuni venivad peod. „Aga elu näitas, et ma ei suregi.”

Järsku olin loonud endast täiesti vastupidise kuvandi – surematu, igasugustele hädadele ja haigustele resilientse, ainukesteks tragöödiateks näonahk ja peikad.

See oli austusetu. Sest surma ja hädade mitte kartmine ei tähenda seda, et ma lülitan need oma ajust täielikult välja ja teesklen, et neid ei ole olemas. Ükskord saabuvad need niikuinii – olgu see siis täna või kolmekümne aasta pärast – ja ma ei taha neile ilma ettevalmistuseta vastu astuda.

Ettevalmistus ei tähenda seda, et ma kardan ja sätin kogu oma elu ümber peatselt saabuva surma. Siis jätaksin austamata hoopis elu. Nagu kirjutas Liina Ravneet Elvik: „Leides kontakti oma tõelise ilu, tarkuse, väe ja jumalikkusega, võid kogeda sügavat naudingut igast hetkest. Võid kogeda põhjatut ekstaasi lihtsalt olemasolemisest, olles valmis mis tahes hetkel kahetsuse ja kinnihoidmiseta ütlema aitäh ning lahkuma siit planeedilt tänulikkusega.”

Ettevalmistus tähendab seda, et ma lepin kõige tulevaga, austan võrdselt nii surma kui ka elu ja näen, kuidas need kaks sulavad kaunilt ühe mündi samaväärseteks poolteks.

See on see, kuidas ma tahan elada. Ja just nagu selle kõige meenutamiseks istutaski hirm ennast minusse tagasi, kui olin pealpool pilvi, lennukis teel Mallorcalt Frankfurti. Olime perega turvavööd kinnitanud, ohutusjuhised ära kuulanud ja raamatud lahti teinud, kui äkitselt teatati, et lennuk pöörab tagasi ja jäägu me ootama edasist infot.

Maandumine ei kulgenud kuigi kergelt ning edasine info jäigi tulemata – me muudkui tiirutasime ja tiirutasime, rappusime ja rappusime, tegime äkilisi vabalangemisjõnkse allapoole ajavahemikus, mis tundus nagu igavik. 

Me olime infosulus ja minus hakkas kerima hirm, mis algas sellestsamast soolikate vahele mattunud tolmukübemest ning vedas ennast suureks boamaoks kuni kurguni välja. Ma ei taha surra paanikas, mõtlesin. Aga nagu turbulents lennukit, oli elu raputanud minu rahu.

Hiljem sain teada, et enneagseks maandumiseks peab lennuk esmalt väljutama suure osa kütusest – sellest ka need tiirud ja rappumised. Tol õhtul jõudsime ikkagi tagasi Mallorca saarele ja saime sealt tulema järgmisel õhtul. Selleks hetkeks oli Eestis 13 koroonaviiruse juhtu ning kinni pandud üks kool. Tundsin ängi endas süvenemas, minuni jõudis veel perekonnaga seotud halbu uudiseid ja üleüldse tundsin ennast selle suure ja ohtliku maailma ees väikese ja jõuetuna.

Minu enda sümptomid algasid täpselt nädal pärast reisilt saabumist. Õrn palavik õhtul, mis oli kadunud juba järgmiseks hommikuks. Sellele järgnesid väike köha, nohu ja veider survetunne rinnus. Olin endale juba diagnoosi pannud. Helistasin igal õhtul pereliikmetele – kas teiega on ikka kõik korras, kas olete terved. Taevale tänu olid nad seda, ka mu 90-aastane isa tundis ennast tippvormis.

Eelmisel reedel, kaks nädalat pärast esimeste sümptomite algust tundsin, nagu seisaks hobune mul kabjaga rinnus. Ühtegi sügavat hingetõmmet ei olnud võimalik teha, õhupuudusest tekkinud paanika sundis mind esimest korda elus kutsuma endale kiirabi. Pooleteise tunni pärast marssisid läbi hoovi valgesse kilesse mässitud mehikesed.

Sõrmest võetud hapnikunäidud olid ideaalsed. Meedikud lahkusid sama kiiresti, kui olid tulnud, soovitades mul positiivselt mõtlema hakata. Leidsin sellest pisut julgustust, kuid hingamisraskused püsisid päevi ja panid mind mõtlema erinevate stsenaariumite üle. Keskseks ikkagi see, et ma suren raskesse kopsuhaigusse ja kogu mu pere jääb mind igaveseks leinama (lisaks see, et ma valmistan oma suguvõsale tohutu pettumuse, kuna kõik teised meist on elanud umbes saja kümne aastaseks).

Esmaspäeva õhtul enne magamajäämist tundsin taas meeletut õhupuudust. Kopse lihtsalt ei olnud võimalik täis hingata, nagu lukk oleks ees. Ma ei julgenud magama jääda, sest kartsin, et ma lämbun lihtsalt ära. Helistasin perearsti nõuandeliinile, kes soovitas taaskord kutsuda kiirabi.

Seekord mõõtsid meedikud lisaks hapnikusisaldusele ka vererõhku. Kuulasid kopse. Mõõtsid palavikku. „Selliseid näitajaid ei näe iga päev,” ütlesid nad. Numbrite järgi oli kõik kõige paremas korras. 

„Aga miks ma siis hingata ei saa?” küsisin neilt ahastuses.

„Kas sa tahad veel rohkem hingata või?” vaatasid nad mind altkulmu ning lahkusid. Vajusin meeleheites voodile lössi nagu õhust tühjaks mängitud kummipall.

Tol õhtul avasin ma end Stellale. Rääkisin, kuidas ma surma kardan, kuidas ma kardan oma perele haiget teha.

Äkitselt sain aru, et kõigi nende nädalate jooksul olin ennast ise juba surnute nimekirja paigutanud. Jah, surma ei ole vaja karta, kuid praegu, elava, kogevana, on patt ennast juba maha kanda.

Jah, mul on vaja teha surmaga rahu, jah, ma pean leppima sellega, et ta võib tulla, millal iganes ja kuidas iganes, ning natuke on mul selle osas isegi sõnaõigust (ma võin toituda tervislikult, süüa vitamiine, mediteerida ja sõpradega naerda), aga suurelt jaolt kuulub see otsus ikkagi saatusele, universumile, või – hoidku Jumal – juhuslikkusele – aga ma EI kuuluta ennast enneaegu surnuks ning annan ikkagi endast parima, et see minu hinge täis anum siiski täisväärtuslikult väärika lõpuni välja kanda.

Aga see „endast parim” võib aeg-ajalt minna tüütuks, muutuda kinnisideeks. Parem siis juba väärikas grande finale kui kümne küünega oma maise keha küljes kinni olla. Ma ei jaksa enam endale korrutada, et homme on parem. Toksida palavikuliselt internetti sümptomeid, lootuses, et mõni teadusartikkel või kellegi isiklik kogemus mu hirmu pisendab.

Ma jätan ruumi sellele, et homme võib väga vabalt ka halvem olla. Ma jätan ruumi sellele, et ma võin homme tervem olla. Ma jätan ruumi sellele, et need hingamisraskused on ajutised, ja sellele, et nad saadavad mind terve elu. Tulevik võib praegu tunduda ebakindel ja ettearvamatu, aga tegelikult on ta seda kogu aeg. Haigused ja surm võivad praegu tunduda eriti lähedased, aga tegelikult kõnnivad nad meie kõrval alati.

Võtta eeskuju stoitsismist, mille kohaselt viib õnneni vaid praeguse olukorraga leppimine. Mitte soovimine, kartmine ega kauplemine, vaid praeguse kõige täiega omaksvõtmine.

Eks ole ka iga haigus põnev kogemus, uus väljakutse, mida lahendada. Kogu meie maine elu on huvitav väljakutse, mäng, mida nautida ka kõige halvemates tingimustes, kui oskad vaid sammu kõrvale astuda ja kõike lõbustatud naeratusega jälgida.

Lasta olla. Lasta olla oma valudel, survetel, raskustel.

Ja kui surm tuleb, olgu ta siis väärikas ja graatsiline vabanemine. Ma ei pea muretsema selle pärast, mida tunnevad mu lähedased, kui ma suren – sest see ei ole enam minu asi. Nende elutee, nende tundmused, hirmud, mured ja rõõmud, on nende omad. Ja mul ei ole nende üle kontrolli. Ihalus seda saavutada muudab mind ainult õnnetumaks.

Mõtle, milline vabanemine surm su hingele on, ütles Stella öösel, kui kiirabi oli lahkunud. Mõtle, millistest köidikutest, millisest raskest lihakehast ta lahti laseb – ja saab lennelda sinna, kuhu ta alati kuulunud on...

Ma olen. Täna. Ma olen siin, tunnetan täielikult oma varbaid põrandas, oma rinnakorvi tõusmist ja langemist, tunnetan seda survet oma ribide vahel, vaatan aknast välja halli kivilinna taevasse, kuhu kaarduvad paljad kasepuuoksad.... ja mõtlen, et see kõik on täiesti okei. See kõik on ilus ja okei. Mul ei ole küll kontrolli elu üle, võimet näha tulevikku või parandada minevikku, aga mul on praegune hetk. Ja mulle piisab sellest.

Olla elu, olla ilu, olla naer. Olla Hirmutu, sest just sellest saavad ka teised julgust ja tugevust. Mõelda kellelegi, kes ei kartnud kunagi surma – miks peaksin mina tema surma pärast kurvastama?

Järgmisel päeval pärast kiirabi käiku oli parem. Sain nõu Lauralt, kes ütles, et tegu võib olla hoopis paanikahooga. Ka mu perearst kirjutas, et tõenäoliselt on probleem psühholoogiline ja soovitas eelmise nädalal välja pakutud ibumetiini asemel hoopis palderjanitablette ja ingveriteed.

Nii et siin ma siis olen, joomas teed, vaatamas aknast välja paneelmajadele ja üritamas lasta kõigel omasoodu kulgeda. Hingamine hakkab näitama taastumise märke. See ei ole veel see, millega harjunud olen, aga see on parem kui eile.

Annan endale aru, et rahu teekond ei ole lihtne, kuid endasse uskudes ja endale järjekindlalt andestades võin seda rada siiski käia. Toestuseks joogaharjutused, meditatsioon ja hea sõnaga lähedased.

See siin on olnud üks ümbermõtlemise ja ümbermõtestamise periood. Ma tajun, et maailm ei ole enam endine ja mina ei ole enam endine. Ma ei saa jätkata samas rütmis, ei või enam sama auruga edasi minna. Elu on andnud mulle tõuke muutumiseks ja ma pean seda järgima.

Edasi!

Täielikkus

Karged hommikud, kui tunned ennast õnnelikuna. Tervikuna. Kui taevas juba punaste katuste kohal õrnalt roosatab, kuid mägede vahel kõrgub endiselt suur täiskuu.

Kui lõpetad põhjuste ja tagajärgede otsimise, jääb järele rõõm. Lihtne rõõm olla olemas, olla üksi, olla ainult nende mägede ja korstendest tõusva suitsu ja oliivipuuokste pärast, mis hõbedase raamina linna ümbritsevad.

Õues on külm, aga täiesti tuulevaikne. Külm, mida ei tunne mitte kontidesse tõusva vinguva niiskusena, vaid äkitselt pähe löönud karge selgusena. Küsimused, kes ma olen ja kes ma peaks olema, kõlavad aegununa, mõttetuna.

Ma olen siin.

Lao Tzu küll kirjutas, et õnnelikud on need, kes teavad, et naaberriigis on kõike külluses, kuid ometi ei kipu sinna kunagi. Aga Lao Tzu ei tea, et mina kirjutasin viimati neli kuud tagasi.

Esimesed arglikud päikesekiired tõotavad, et päev tuleb selge.

Vannitoast kostab sooja vee pahinat – prantslannast toakaaslane on duši all. Pärast pursime kumbki, tema inglise ja mina prantsuse keeles, kes me oleme ja kuhu me läheme. Ta pakub mulle küüti rongijaama, aga mul ei ole sinna asja.

Jahedas hosteliköögis pakutakse teed ja saia. Haaran musta tee, valan sojapiima peale ja lähen sellega alla terrassile. 

Suure lehtpuu all on väike pehkinud pink. Ümmarguste silmadega kass jääb mind ainiti vaatama ning viivuks ei liigu kumbki meist paigalt.

Esimene sõõm teed on alati hingele. Selles on midagi seletamatut, midagi taevalist ja midagi kelleltki, kes kinnitab – kõik on korras. Sina oledki elu ja sa oskad küll.

Kurgus kumisevad kirikukellad katkestavad öö valvatud vaikuse. On pühapäev.

Tiu tiu ja

Sel aastal tuli kool teisiti! Või tähendab, tuli ta ikka samamoodi, mina ikka mõtlemas, et no tont võtku kuidas ma ei viitsi, ja kool ikka ütlemas et kle, kui sa neid viimaseid EAP-sid ära ei tee, pead mulle paar head tonni kinni plekkima.  

Aga ühel hetkel keset seda semestrit juhtus, et leidsin ennast ainest nimega teletootmise protsess, ja kuigi ma just seda ainet algul kõige suurema innuga jälestasin, sai sellest rahupiip minu, kooli, ja üleüldise inimeseks olemise vahel. Nimelt pidime seal tegema igasugu asju! Näiteks tuli meil grupiga lavastada näidend.

Kuna minu tööülesanded oleksid olnud kas a) tehnika käsitsemine või b) näitlemine, siis puhtast soovist kogu projekti mitte õhku lasta ja võibolla kursusekaaslastega veel tulevikuski mõni sõna vahetada, pakkusin ennast enesekindlalt lavalaudu tallama, nagu oleks see minu jaoks kõige iseenesestmõistetavam asi üldse. Samal ajal laua all trükkisin juba filmitudeng Leole, et kuule sul on nüüd kaks ööd aega, et minust näitlemise tippspetsialist teha.

Ja see oli täiega lahe! Kogu see protsess üldse, öösel ühikas repliikide harjutamine (ütle nüüd seda nii, nagu sa tahaksid mind oksele ajada, tee seda nii, nagu tahaksid mind padjaga lämmatada) ja siis stuudios kõik operaatorite ja kaameratega filmile lindistada ja see tunne, et nüüd päriselt saigi mingi asi tehtud. Nüüd saigi mingi seltskonnaga ilma loodud midagi, mida enne ei olnud.

Kuidagi enese ümbermõtestamine ka, et minus on kuidagi nii selgelt varem välja kujunenud asjad, mis ma olen ja mis ma ei ole. Ja ind midagi uut proovida on jäänud kuskile kaugele aastate taha, mil ma olin põhikoolis ja „you can be anything you want to be” oli veel käibeväljend. Well, I wanted to be drunk.

Aga nüüd sai see tehtud ja ma leidsin, et tegelikult tasub ikka tihedamini proovida asju, mida ma ei arvakski olevat endale mõeldud. Vähem apaatsust ja rohkem katsetamist!

Aga kui sa mind paintballi mängima kutsud, siis ma ikkagi ei tule.

Tegijad ja jälgijad

Sügis. Hinge aeg. Endasse vaatamise aeg. Mõtted, mis suvel nagu päevalilled sirutuvad välja päikese poole, tõmbuvad nüüd kui kombitsad enese sisse sooja. Ring saab täis. Värve on veel näha, aga varsti enam mitte.

Peagi kukub viimane punane leht ja kõik mattub halli betoonunenäkku. Tunned valu ja siis võid teada, et kuulud väheste õnnelike sekka. Pimedal ajal on valu kallim kui tuimus, aga seda on sandile raske seletada.

Osad õpivad värve nägema ja ise juurde looma, kasutades rabarberijuurt ja maarjajääd. Tulistavad ennast hommikuti voodist üles ja ei anna alla. Lähevad kooli, tööle ja trenni ja jaksavad poes pärast Erik Orgu kohupiimakreemi ostmist Telia agentidele naeratada.  

Tihti on nad ise Telia tüdrukud. Laitmatu soengu ja eneseusuga mööda ilma traavides usuvad nad, et nende elul on eesmärk ja nende siinolekul põhjus. Nad ei näe, miks peaks miski neile kättesaamatu olema, kui vaid ise selle jaoks piisavalt tööd teevad. Ja tihti polegi.

Nad armastavad end kadestusväärselt palju ning teavad oma hinda – või vähemalt jätavad mulje, et teavad.  

Valgusaastate kaugusel, siinsamas linnas, elavad kaotajad. Vaimselt ilmselt saavutanud rohkem, kui nemad, kes veedavad oma päevi kaubanduskeskuse ebainimlikus valgusehelgis. Või kas sõnadel „rohkem” või „vähem” ongi enam üldse tähendust? Nagu öötöölise jaoks hanguvad mõisted „täna” ja „homme”, on mittemillessegi kadujad saavutanud seisundi, kus kõik võrdlused lahustuvad öhe.  

Ükskord ammu keerutas valu end spiraalina nende kõhuõõnest kurku ja jäi nii pikaks, et mõte enda uuesti avamisest kadus mustadesse sadamalaintesse. Või ei olegi nad kunagi midagi peale halli näinud. Või armastati neid ükskord nii palju, et seda ei olnud vaja enam maailma juurde looma hakata. Ühel või teisel viisil otsustasid nad, et on juhuslikud. Ning hakkasid jälgijateks.

Jälgimise paremaks õnnestumiseks on hädavajalik, et keegi teine midagi teeks. Muidu pole protsess täielik. Kui kõik on stagnantne, pole ka jälgijaid vaja. Me moodustame sümbioosi. Internetikuulsustel on vaja vaatajaskonda ja bussipeatuses istujatel on vaja töölekiirustajaid.

„Ära karda – keegi ei saa sult midagi ära võtta, sest sa ei oma midagi.” Oli kirjutatud kaugele, ühe teise linna silla alla.  

Maltal umbsõlmi lahti harutamas

Enne minekut mõtlesin küll, et ah milleks mulle see Malta ja on mul ju siin Tallinnas hea istuda küll, vaadata ühikaaknast nupuga baretiga tädisid, kes kell kolm päeval üle pisarakarva aasa pimedusse kõnnivad, ja minna maomahlarohelisse ühikakööki, et keeta oma igapäevast tatart sibulaga.

Teenida raha, et endal siin hinge sees hoida ja jäädagi sisendama endale, et mul ei ole kusagile mujale asja. Et rännukihk on suht pseudo, et tegelikult on igal pool niikuinii üks ja seesama ja ma lihtsalt raiskan oma elu. Et ma ei ole ikka veel suutnud välja mõelda elukutset, mis oleks ühtviisi rahuldustpakkuv nii mulle kui maailmale, et ma ei jõua mitte midagi ja jäängi eluks ajaks klienditeenindajaks, kuigi ma ei oska normaalset cappuccinotki teha. Sellised mõtted keerlesid mu peas nagu esimesed lumehelbed lennujaama ees. 

Jõin siis Kajaga paar pokaali veini, lasin tal end lennujaama saata ning istusin tülpinud ilmel lennukile. Ja mõtlesin, et no davai, käin seal Maltal siis ära ja kaotan veel paar tööpäeva ja raha. Niimoodi inimesed ju teevad.

Aga siis ma jõudsin kohale ja vaatasin päikesesse, kõndisin ära esimesed soojad tänavad, vaatasin esimestele helesinistele lainetele, mis oma valgeid vahupäid vastu kaljusid peksid, rääkisin juttu hosteliinimestega ning pidin endale tunnistama, et sinnasõit oli vajalik. Nii-nii vajalik.

Üksinda kõndides tabas mind eufooria: ma ei pea mitte kellelegi midagi tegema, lubama, andma. Mõistsin, kuidas mind mitmel-mitmel eelneval kuul on enda alla matnud tunne, et olen kogu aeg kellelegi midagi võlgu, koolile oma teadmisi, vanematele raha, tööle oma närve ja tuttavatele oma aega. Ja kuidas ma olen elanud selle sees, lasnud sel pimedusel endasse kasvada ja pidanud seda normaalseks.

Kell kolm päeval läks minu sees pimedaks.

Ja siis ma olin äkki eemal, tuhandete kilomeetrite kaugusel, kõndisin võõraid tänavaid ja vaatasin võõraid maju, millest igaüks on arhitektuuriline meistriteos, ja leidsin, et põrgutki ma ei ole. Põrgutki ma ei ole kellelegi võlgu, põrgussegi ei ole mul kiire ja mitte keegi ma olema ei pea. Ja päike. Päike paistab. Kõik tundub lihtne ja ilus. Kas seda teeb D-vitamiin või argipäevast eemalolek?

Vaatasin kaugelt oma elule Tallinnas. Hakkasin lahti harutama oma sõlmi, mõistma, miks olin muutunud nii tõrjuvaks ja häirituks.

Mida rohkem üritasin end sel sügisel inimestest eraldada, seda enam neid minuni tuli. Koputasid mitmekesi mu toauksele ja mina kutsusin nad sisse kuivatatud õunu sööma. Kutsusid mind külla, kaneelirulle valmistama ja näosaadet vaatama, õppima ja jalutama, veini jooma ja näitasid mulle oma maale.

Viimastest vaimustusin niivõrd, et ostsin endalegi vesivärvid ja pintslid ja asusin paberit pintslitõmmetega katma. Alguses ettevaatlikult, kahtlevalt, hiljem üha julgemini ja hoogsamalt.

Lähtusin põhimõttest „sa võid, aga sa ei pea”. Mind köitis mõte, et võin paberile segada ükskõik mis värve, kujutada ükskõik mida, ning pole kellegi öelda, kas see on siis ilus või mitte. Muidugi on! Minu ilus! Minu lendav mõte.

Ja alati oli tore, alati oli nii paganama tore nendega. Inimestega, mu sõpradega, uute ja vanadega. Seest aga näris ja söövitas mind, et ma oleksin ju pidanud hoopis midagi muud tegema. Õppima, õppima, õppima. Õppima midagi, mille ma ise olin endale ristiks kaela seadnud, endale ahnitsenud, luba küsimata võtnud.

Kui keegi veel mäletab, hakkasin kevadel Ateenas õppima araabia keelt. Intensiivselt, orgaaniliselt, suuliselt, kuulmiselt, haarates korraga ja palju. Nagu väike laps, kellel puudub oma vanematega veel lingua franca, olin ka mina keeleliselt abitu oma õpetaja ees. Ja see toimis. Õpilane oli valmis ja õpetaja ilmus. Kaks lihtsat, akadeemilise taustata inimest, ühel meeletu tahe õpetada, teisel kustumatu janu õppida. See oli loomulik, see oli isetu, see oli ilus.

Ning siis tulin ma sealt ära Eestisse, tagasi koju, ja vahele tuli suvi, kus ma rabasin tööd ja lubasin endale muudkui, et sügisel ma puhkan. Puhkan ja jätkan keeleõpet. Aga sügisel ei avatudki minu ülikoolis araabia keele algtaset, mida ma võib-olla oleksin pidanud võtma märgina, aga võib-olla üldse mitte, sest nüüd olen ma jälle ühe kogemuse võrra targem – igatahes ma ülehindasin taas enda energiat ning panin end kirja edasijõudnute gruppi. Ja mitte isegi A2, vaid B2 tasemele.

Alguses oli raske ja piinlik teiste ees suud lahti teha ja veerida vasakult paremale neid hieroglüüfe, mida nemad juba aasta otsa harjutanud olid. Kuid ma otsustasin sellele vilistada, korralikult kohal käia ja ainult enda arengule keskenduda.

Oli ilusaid hetki, ahhaa-momente ja „vau, ma just paningi selle käände õigesti!”-momente. Nii õppejõud kui ka koolikaaslased olid ääretult vastutulelikud, pakkusid alati oma abi ja lisamaterjale. Ning mingil määral ma tõesti arenesin, õppisin juurde sõnavara ja grammatikareegleid ja isegi pisut araabiamaade ajaloost.

Aga see oli liiga suur tükk. Seda kõike oli liiga intensiivselt ja liiga palju ja lõpuks tundsin, kuidas mu õppetöösse panustatav energia ei ole enam väärt seda, mis ma arenguna vastu saan. Sest isegi kui ma parajasti ei õppinud, olin ma mõttega selle juures, ja tundsin endal tohutut süüd looderdamise pärast. Päevavaras selline!

See mürgitas mu inimsuhteid, loomingulist aega, aega, mille ma oleksin tahtnud võtta vaid raamatu lugemiseks või aknast välja vaatamiseks. Ja ma tundsin paanikat ja isiklikku rünnakut, kui keegi kasvõi lihtsalt minuga kokku saada tahtis. "Mul on ju kiire," tagus mu peas ringiratast. Ja lõpetasin ikka Twitteris scrollides. 

"Ainult see semester veel," korrutasin endale, "ainult see semester veel, ja siis saan hinge tõmmata." Aga elu ei toimi nii, ei lase pausi oodata lasta. Elu näpistab pausi sealt, kust ta ise parajasti heaks arvab, ja minul ei jäänud üle muud, kui sellele anduda. Pärast nelja kurguvaluta aastat olin jäänud taas angiini ja elu lükkas mind kaheks nädalaks maha diivanile, oma tegude üle järele mõtlema. Ma olin olnud ahne, ujunud vastuvoolu. Olin üritanud võistelda oma taoga. 

Koolist puudumise tõttu juhtus, et enam ei olnud ma teistest araabia keele õppijatest taga mitte aasta, vaid aasta ja kuu võrra. Kuid ma ei andnud alla, kavatsesin kõrvust mööda läinud materjali järele õppida paari päevaga.

„Kuidas see on nii,” nutsin ma ühel õhtul köögilaua taga, üritades endale pähe taguda tegusõnade neljateist stemmi. Ma olin kaotanud igasuguse huvi – mind juhtis ainult eksami tegemine, mooduli täitmine. "Kuidas see on nii, et keelest, millesse vaid mõned kuud tagasi kirgliku entusiasmiga suhtusin, jõudis juba saada tuhmunud, lämmatav narts?"

Mul oli hirm. Mul oli suur hirm omaenda ees, oma motivatsiooni ees, selle ees, kuidas ma mitte kunagi millelegi pidama ei jää. Aga seda kõike teeb sundus, ebaorgaanilisus. Seda kõike tegi see, et ma läksin teadmistevargile. 

Ja seda ahastust nägi pealt mu ema, kes keetis mulle tassi teed, istus minuga maha ja ütles, et see võib-olla kõlab ebapedagoogiliselt, aga on täiesti okei jätta pooleli asju, mida oled kunagi õhinaga alustanud. Ja leidis, et ma võiksin nüüd õppimise asemel hoopis rahulikult Kättemaksukontorit vaadata ja endale rohkem mitte liiga teha.

On õhkõrn piir saavutusvajaduse ahnuse ja loomingulise laenu, selle ilusa võtmise-andmise balansi vahel. Ma olin kaotanud loomulikkuse, tao, ja marssinud võtma seda, mis ei kuulu mulle, ei saanud veel selles ajas ja ruumis kuuluda. Ma seadsin endale utoopilise eesmärgi ning tahtsin jälle kõike ja kohe, ja mulle mitte kuuluvate teadmiste ihaldamine on samavõrd patt kui ihaldada teise mehe naist või tema eeslit.

Ma olin oma tao vastu võidelnud ja ma teadsin seda.

Minu tao ei ole rööprähklemine, ei ole kahekümne nelja tunni maksimaalselt ära kasutamine, ei ole teenimine või kogumine, edumeelsus. Ei ole üle oma varju hüppamine! On puhkus. Säästlikkus. Sõprus. Pere. Uni. Uni! Õppimine mänguliselt, ilma grammatikata. Võeh, grammatika! On tantsimine, on enese muusikasse täiesti vabaks laskmine ainult üksi oma toas. On andmine, on seletamine. On kannatlikkus. On pigem vähem kui rohkem.

Mõtlen aegadele, mil olen siin elus olnud kõige õnnelikum. See äratundmismoment, et vau! Ma teen praegu täpselt seda, mida olen alati tahtnud teha. Ma olen kohas, kus ma pean olema. Tasmaania. Iisrael. Ateena. Nüüdsama Maltal, kui istusin päikeselisel rõdul ja tegin kaugtööd – tõlkisin, seadsin eestikeelseid lauseid inglise keelde ümber.

Need on ühtlasi olnud ka mu elu kõige rahatumad ajad, kuid ma olen lasknud elu voolul end kanda ja vaadanud stoilise rahuga, kuhu ta mind uhub ja viskab, ma olen aidanud teisi ja teised on aidanud mind. Ma olen arenenud. Ma olen kasvanud.

Ning praegu, Eestis – õppides ajakirjanikuks ja käies restoranis tööl, tean ma, et teen täpselt neid asju, mida ma ei taha teha. Elan riigis, kus ma ei taha elada, õpin asja, millega ma ei taha tulevikus tegeleda, töötan kohas, millega ma ei taha end siduda. 

Ja siis olin ma Maltal, ja rääkisin seda hostelis teistele.

„Sa oled õnnega koos,” ütles itaallane Emmanuele mulle. „Juba kindel teadmine sellest, mida sa ei taha teha, on suur võit. Ja seda juba nii noorelt! Mõni inimene töötab kuni kuuekümneaastaseks saamiseni ja saab siis aru, et see ei olnud üldse see, mida ta teha tahtis. Sul on tohutult vedanud.”

Praegu, raevukalt klahve toksides mõistan – ma kirjutan jälle! Ja pisarad valguvad silmanurka. Täna hommikul tantsisin oma toas samamoodi, et pisarakanalid tungisid valla. Osalt sellepärast, et mängisid nii ilusad klaveripalad, ja teisalt sellepärast, et ma olin jälle loomas, olin jälle ühenduses millegi suuremaga kui raha, töö ja ainepunktid. Seadsin endale meenutuseks tantsida rohkem, tantsida vaat et iga päev, lüüa lahti need loomingulised retseptorid ja universumi müstilised kanalid.

Ma olin vahepeal süsteemi ära kadunud.

Ei tasu seada liiga utoopilisi eesmärke. Peab jätma aega loominguks, naermiseks, olemiseks. Olla pigem vähem kui rohkem. 

Niimoodi, järk-järgult hakkan mõistma, mis siin maailmas on mulle ja mida pean tegema, et sinna jõuda. Ma usun, et vaikselt hakkab vormuma plaan, kuid enne teistele andmist pean ise võtma. Ise arenema, et oleks, mida anda. Nagu lennukis – kõigepealt tuleb hapnikumask ette sättida endale ja alles siis abistada teisi.