Sunday, May 26, 2013

Kõige tüüpilisemaks blogikirjutamisstsenaariumiks ongi ilmselt kujunenud olukord, kus mul on väga-väga-väga vaja midagi järgmiseks päevaks ära teha või õppida ja ma lihtsalt lükkan ja lükkan seda lõpmata kaua edasi ja õpin vahepeal mõne rootsi- või serbiakeelse laulu pähe (gangnam styleni pole siiski veel jõudnud), loen mõne lennukaaslase isa blogi, vaatan kõik Tutvuse pildid ja kommentaarid läbi ja kui muu ebaolulisega on ühele poole saadud, hakkan tagatipuks siia muidu suhteliselt staatilisse keskkonda uut postitust looma.

Selle lohiseva ja Ilvesele seetõttu kardetavasti ebasümpaatse lausega tahtsin vist tegelikult öelda, et mu elus on jälle maad võtmas see kõigist kohustustest läbi libisemise ja mitte millegi tõsiselt võtmise periood ja ma tunnen, et oleksin võimeline palju suuremaks arenguks ja rohkemateks tegudeks (siin oli enne negatiivne lause, aga otsustasin ligitõmbavuse seaduse järgi käituda ja muutsin selle positiivseks ja edasipüüdlikuks). Samas olen enamasti hästi õnnelik ja tunnen aina suuremat rõõmu vihmase männimetsa lõhnast, sõbralikest tigudest ja kõigest toredast, mida elu reede õhtuti ette serveerib, kuigi oma möödalaskude parandamiseks on vahel vaja kõikvõimalikke matku ja vestlusi ette võtta. Need aga lisavad omakorda elule põnevust juurde ja üleüldse ei tohiks ma millegi üle kurta, kui terve suvi ja kõik ilus seega alles ees on.

Lisaks oma igipõlisele õnnelikkuse-jutule peaksin vist mõned hiljutisemad seigad ka siiski üles tähendama ja kuna ma väga kaugele mõelda ei viitsi, alustan kahe nädala tagustest sündmustest - nimelt käisime mingil reedel Ulla ja Kristiinaga Pärnus kontserdil ja kogu see retk kujunes täiesti ootustevastaseks, aga väga-väga ilusaks ja hubaseks (statoili burger oli hea, vennaskond ilus, seltskond mõnus ja ööbimiskoht ootamatult luksuslik), laupäeval oli maale minek ja no mitte et ma oskaks ise väga kommenteerida, aga võttis Panga peo mõõtmed vist välja küll. Järgmine päev möödus traditsiooniliste ja mitte nii traditsiooniliste ellujääjatega, mõningate külaliste Võhma poes käiguga ja kokkuvõttes võib ehk rahule jääda, aga samas möödub ilmselt tükk aega, kuni seal jälle midagi korraldan.

Üleeilne Anita sünnipäev oli ka jube vahva ja öö pikk ja värvikas, küll aga tuleb au anda Edda Pauksonile, kes liiklusohutuse koha pealt oma ennustustega küll ei eksinud. Loodetavasti saab kõik siiski korda ja nüüd ongi järsku kätte jõudnud selline moment, kus ma olen joonud pudeli kokakoolat (lahustuvat kohvi siin ei ole ja Anita õnnetutele kogemustele tuginedes ma presskannu igaks juhuks tarvitusele ei võta), sisse on tulnud tahtejõud ja tegutsemistuhin ja seega võib lausa juhtuda, et võtan selle matemaatika nüüd ette ja sooritan töö homme positiivsele hindele. Kõike kõige paremat kõigile eksamitegijatele ka (ja siia lõppu mõned vähesed pildid, mis pole instagrami kaudu ilmavalgust näinud).


käisime Lätis lõunat söömas
üks ilus varahommikune matk Kudjapele
Panga