Monday, August 26, 2013

la vie en rose

Vaatamata igikestvale prokrastinatsioonile ja blogi olemasolu ignoreerimisele olen lõpuks ometi jõudnud punkti, mil siinset seisvat keskkonda uue sissekandega värskendama hakkan. Istun oma Pariisi kodus (seda oli pisut veider kirjutada, sest mõte minust kui mitte just kõige organiseeritumast inimloomast üksinda suurlinnas toimetamas tekitab paratamatult teatud kõhklusi ja küsimusi), aga alates õigete lennukite peale astumisest ja lõpetades isiklike esemete varganägude eest hoidmisega on reis senimaani igati valutult möödunud.

Saabusin pühapäeval ning pärast vaevalist ja ühistranspordirohket teekonda jõudsin tänu toreda Alžeeria proua juhatustele lõpuks õige ukseni. Kuna eelmine (ja üle-eelmine ja üleüle-eelmine...) õhtu oli oodatust pikemaks veninud, uinusin vastu katuseid trummeldava vihmasabina saatel vaat et kohe ning ärkasin alles järgmisel hommikul, nentimaks, et olen teises linnaotsas asuvasse keeltekooli lootusetult hiljaks jäänud. Sinna viimaks kohale jõudes pidin täitma keeletesti, et ka teised inimesed mu romanistilises võhiklikkuses veenduda saaksid, ja võisin seejärel aega oma parema äranägemise järgi sisustada. Valisin esimeseks sihtkohaks Pariisi ooperimaja ning olles lõpuks maa-alustest metrookäikudest välja roninud, võttis avanev vaatepilt mind hingetuks – niivõrd sõnulkirjeldamatu ja suursugune oli kõik. Istusin kreemikast marmorist treppidele ning lasin kohaliku tänavamuusiku klaverist kostvatel helidel oma kuulmismeeli paitada; hiljem jalutasin Madeleine'i kiriku juurde ja leidsin tahtmatult ka Eiffeli torni.

Järgmisel päeval jõudsin kooli (tunniajase hilinemisega, kuid siiski) ning sattusin istuma rastakeenlasest DJ kõrvale, kellega pärastpoole Montmartre'i mäel piknikku pidasime ja sekspoodide rajoonis kakaod jõime. Muuhulgas andis ta nõuandeid puhkudeks, mil mind peaks ründama hüään, gepard või tiiger ning kõneles teooriast, et kogu maailm on hologramm; mina omakorda tegin ülevaate eestlaste saunatraditsioonidest ja Kuressaare ööelust. Kokku vestlesime oma neli-viis tundi ja siiamaani ongi ta ainuke siinne inimene, keda sõbraks nimetada saan (tutvunud olen küll paljudega, aga eneselegi üllatuseks pole ma kellegi teisega tihedamaid sidemeid luua viitsinud ja eelistan ringikolamiseks iseenda seltskonda).

Peale selle olen jalutanud Ladina kvartalis, põiganud sisse väga armsatesse raamatupoekestesse ja ülikoolikohvikutesse ning takseerinud Seine'i kaldal müüdavaid maale, postreid ja raamatuid; ka nägin ära Jumalaema kiriku ja Pantheoni, lopsaka Luksemburgi aia ja langenud lehti täis Medici purskkaevu.

Kuna pühapäeva ja vihmasaju tõttu oli suur osa huvitavatest asutustest eile kinni, tuiasin sihitult ringi ning sain Chatelet' metroojaamas põhiliselt Mozarti loomingut mängiva keelpilliorkestri näol täiesti imelise kontserdielamuse osaliseks. Seisin seal tunnikese või poolteist ning olin õnnelik, et võisin arvestada vaid omaenda ajakasutusega ega pidanud parasjagu kusagile kiirustama; hiljem leidsin kusagilt Porte d'Orleansi kandist ka tervenisti iileksi ja luuderohuga kaetud majaseina.

Elu on siiamaani ilus ja loodetavasti saan järgmisesse sissekandesse veel rohkem emotsioone ja pilte lisada. Seniks aga au revoir!