Saabusin pühapäeval ning pärast vaevalist ja ühistranspordirohket teekonda jõudsin tänu toreda Alžeeria proua juhatustele lõpuks õige ukseni. Kuna
eelmine (ja üle-eelmine ja üleüle-eelmine...) õhtu oli oodatust
pikemaks veninud, uinusin vastu katuseid trummeldava vihmasabina
saatel vaat et kohe ning ärkasin alles järgmisel hommikul,
nentimaks, et olen teises linnaotsas asuvasse keeltekooli lootusetult
hiljaks jäänud. Sinna viimaks kohale jõudes pidin täitma
keeletesti, et ka teised inimesed mu romanistilises võhiklikkuses
veenduda saaksid, ja võisin seejärel aega oma parema äranägemise
järgi sisustada. Valisin esimeseks sihtkohaks Pariisi ooperimaja
ning olles lõpuks maa-alustest metrookäikudest välja roninud,
võttis avanev vaatepilt mind hingetuks – niivõrd
sõnulkirjeldamatu ja suursugune oli kõik. Istusin kreemikast
marmorist treppidele ning lasin kohaliku tänavamuusiku klaverist
kostvatel helidel oma kuulmismeeli paitada; hiljem jalutasin
Madeleine'i kiriku juurde ja leidsin tahtmatult ka Eiffeli torni.
Järgmisel
päeval jõudsin kooli (tunniajase
hilinemisega, kuid siiski) ning sattusin istuma rastakeenlasest DJ
kõrvale, kellega pärastpoole Montmartre'i mäel piknikku pidasime
ja sekspoodide rajoonis kakaod jõime. Muuhulgas andis ta nõuandeid
puhkudeks, mil mind peaks ründama hüään, gepard või tiiger ning
kõneles teooriast, et kogu maailm on hologramm; mina omakorda tegin
ülevaate eestlaste saunatraditsioonidest ja Kuressaare ööelust.
Kokku vestlesime oma neli-viis tundi ja siiamaani ongi ta ainuke
siinne inimene, keda sõbraks nimetada saan (tutvunud olen küll
paljudega, aga eneselegi üllatuseks pole ma kellegi teisega
tihedamaid sidemeid luua viitsinud ja eelistan ringikolamiseks
iseenda seltskonda).
Peale
selle olen jalutanud Ladina kvartalis, põiganud sisse väga
armsatesse raamatupoekestesse ja ülikoolikohvikutesse ning
takseerinud Seine'i kaldal müüdavaid maale, postreid ja raamatuid;
ka nägin ära Jumalaema kiriku ja Pantheoni, lopsaka Luksemburgi aia
ja langenud lehti täis Medici purskkaevu.
Kuna
pühapäeva ja vihmasaju tõttu oli suur osa huvitavatest asutustest
eile kinni, tuiasin sihitult ringi ning sain Chatelet' metroojaamas põhiliselt Mozarti loomingut mängiva keelpilliorkestri näol täiesti imelise
kontserdielamuse osaliseks. Seisin seal tunnikese või poolteist ning
olin õnnelik, et võisin arvestada vaid omaenda ajakasutusega ega
pidanud parasjagu kusagile kiirustama; hiljem leidsin kusagilt
Porte d'Orleansi kandist ka tervenisti iileksi ja luuderohuga kaetud
majaseina.
Elu on siiamaani ilus ja loodetavasti saan järgmisesse sissekandesse veel rohkem emotsioone ja pilte lisada. Seniks aga au revoir!