Sunday, September 15, 2013

Sissekannet, mis ideaalis oleks võinud kanda nime "je ne regrette rien", "ne me quitte pas" või miks mitte ka "voules-vouz coucher avec moi?", ei tulnud kunagi. Mul ei olnud lisada ühtegi pilti, sest turistiks olemine muutus üha vaevalisemaks ja nii hõljusin ma viimastel päevadel ringi lihtsalt selleks, et vaadelda inimesi, kes vaatlesid hooneid - ja kuna mul ei olnud suurt millelegi mõelda ja olin unustanud isegi selle, kuidas mu hääl eesti keelt rääkides kõlada võiks, olin ma tol hetkel lihtsalt õhk või Pariis (ise arvan, et see on üks kulgemise täiuslikumaid vorme, kui ma ei tunne end mitte oma ego, vaid osakesena suuremast süsteemist). Aga kokkuvõttes oli kõik ilus ning kauneim moment reisist siiski viimase bussiga Kuressaarde jõudmine ja oma imelise vastuvõtukomitee tervitamine.

Ootamatult algas ka kool, aga las see siis olla, sest mingitpidi ta ju eksistentsi siiski mõtestab ja tänu sõprade pidevale kohalolule saab ka huumorit kohe mitu protsenti rohkem. Lisaks olen enda arvates pisut õigemaks inimeseks hakanud, sest pärast kasutan-arvutit-ainult-äärmisel-vajadusel-reegli kehtestamist haarab käsi justkui iseenesest raamatute ja õppematerjalide järele ja ka leheküljed pöörduvad kiiremini kui varem; peale selle tunduvad rahulolu ja elutahe taas maad võtvat. Sest no tõesti, varasem ja juba pisut murettekitavaks muutunud kodulembus on asendunud kihuga kõike näha ja teha ja olla (ja seekordsel Tartu-reisil ei palunud ma inimestel üldsegi ennast põlema panna, vaid jagasin ja ostsin Rüütli tänaval hoopis väga lahkelt alkohoolseid jooke) ning kui ma neljapäeval mõtlesin, et ei hääleta enam kunagi, pani teedelt leitud värvikas inimestepagas ka selle seisukoha vankuma.

Enne postituse lõpetamist (sest Kaja peab homme kell 5.45 üles ärkama ja enne magamaminekut soovib ta kindlasti mu värskendunud blogiga tutvuda) toon teieni ühe kauni mälupildi Tartust ja sean end seejärel Rehepappi lugema.

Igatahes lebasin koos oma hindamatu reisiseltskonnaga keset Pirogovi parki ja päike sirutas läbi puuokste oma viimaseid sooju kiiri (teate küll, neid sügispärastlõunaseid) - ja keset pisut ähmaseks jäänud õhtu meenutamist rahulolumuusika saatel tegi äkiline tuuleiil endale läbi nendesamade okste teed. Ja lehed langesid alla, aga mitte niimoodi suvaliselt või kiiresti, nagu ma nägema harjunud olen, vaid sünkroonis ja aeglaselt ja korraga. Ja see oligi elu ja ta oli nagu film.

Pilte ei ole mul endiselt. Lõpetan.