Olen küll üritanud mõtteid koondada ja välja selgitada, mis imeline vägi mind teiste (ja enda) virtuaalminevikkudesse kaevuma sunnib ja praegu ma mõtlesin, et äkki mulle ei meeldigi minevikud, vaid scrollimine kui protsess ise. Teisalt on nii tore inimeste kohta väikeseid ja huvitavaid ja veidraid detaile ja üldse kogu nende lugu teada saada ja ma tahaks enda omadest ka rääkida, aga ma olen üldiselt üks halb rääkija. Seda tahaks parandada.
Eile ja täna sõlmisin endaga jälle mingi rahu. Ma küll ei tea, milliseid eluaspekte see täpselt puudutab, aga rahulikumana tunnen ma ennast küll ja natuke rohkem iseendana ka. Tahaks üldse rohkem mina olla - kuni selleni välja, et tahaks täiesti mina olla. Seda olen viimasel ajal väga intensiivselt teha üritanud ja siis jälle läbi kukkunud ja otsast pihta hakanud. Muuhulgas tõlgendan igasuguseid tsitaate ja mõtteterakesi endale sobivalt ümber ja panen kõikvõimalikke filme ja raamatuid mõttes oma elu ja saatusekäänakutega haakuma ja kujutan ette, et kõik juhtub põhjusega. Ehk juhtubki.
Igasuguseid asju on selle kirjutamisvaba sajandi sisse jäänud. Mingis mõttes olen päris palju muutunud ja seda suunas, mis mulle meeldib, ja põhjusel, mis mulle ei meeldi. Olen olnud väga laisk ja mitte midagi teinud, aga kõik on alati tehtud saanud. Siis oli veel mingi nädal, kus tegin iga päev midagi esimest korda ja mõningate tegude tagajärjed sirutavad oma räpaseid kombitsaid veel tänasesse päevagi (seda kõige paremas mõttes).
Sünnipäevanädal peegeldas mind ümbritsevaid inimesi ehk oli igas mõttes imeline. Tänulikkus on muidu ka mu põhiemotsioon, aga sel perioodil tuli see kohe eriti välja ja pärast ma istusin ja mõtlesin, et kuidas inimkonna kõige paremad eksemplarid just minu lähikonda sattunud on.
Esteetilistel põhjustel ei pannud ma siia ühtegi smaili, aga ma olen hästi rõõmus ikka. Või noh, kuidas ma saaks mitte.
