Kahe postituse tagune miss "tänavu ma jõule ei tähista" 2014 ärkas toomapäeva hommikul üles, käis tööl ära ja tuli siis koju tube kraamima - ütleb ju vanarahvas, et kelle maja toomapäeval puhas ei ole, see on terve järgmise aasta räpane ja must (pealegi on meid nüüd majas kuuene rahvusvaheline komplekt ja kõik on juba sel aastal räpane ja must). Keset kõige intensiivsemat nõudepesu hakkasin aga iseenesest "Neil karjastel väljal" laulma ja siis panin juba youtubest kõik eesti- ja rootsikeelsed jõululaulud mängima ja alguses tuli areldi üks pisar ja siis teine ja siis lahistasin lihtsalt häbitult nutta.

Mitte sellepärast, et ma igatseks kodu või tahaks lund või kingitusi või pühade aegu korraks teisele poole maakera reisida, üldse mitte, ma olen siin väga rõõmus ja rahulik. Aga tol hetkel ma lihtsalt jälle tundsin, kui ilusaid asju inimesed loovad ja ehkki keegi (lähiaja generatsioonidest) pole Jumalat ega Jeesust kunagi näinudki, usutakse ja usaldatakse ikkagi ja vorbitakse neile isegi laule kirjutada. Et ongi mingi kord aastas, kus tullakse rutiinist välja ja ei ole järjekordne ärkan-lähen tööle-vajutan makaronid kõhtu-lähen magama päev, et ei minda poodi kõige ilusamat kleiti või naabrist paremat autot valima, vaid minnakse hoopis metsa ja valitakse kõige kaharam kuusk.

Mitte et ma nüüd asjade ostmisele kuidagi varju heita tahaks, neid läheb vahel ikka vaja ja ma ise ostaks ka, kui raha oleks. Aga mind lummab, et inimesed tegelikult ka viitsivad teha pingutusi, et üksteise ja enda vastu võimalikult nunnud olla; et hoolimata väidetavalt kõige ateistlikuma riigi tiitlist on Eestis jõulude ajal kirikud puupüsti täis ja lisaks jõululaua katmisele antakse ka hingele midagi süüa. Et jõulutunnelid ja asjad koguvad lastele ja puudusekannatajatele iganes raha ja ehk ei lebagi hapukapsa ja kartuli vahel teine eestlane, vaid võib-olla eksisteerib kurjus ainult delfi kommentaariumis. Et ilusaid laule tehakse ja kõik mu lapsepõlvejõulud möödusid nende saatel ja mu ema ja isa tegid nii palju, et ma kõige õnnelikum väike paks laps oleksin; et iga väiksemgi heategu on hea tegu ja alustada võib ükskõik kust. Sellepärast ma nutsin.

Jah, selliste asjade peale sa vahel nõusid pestes mõtled. Ja täna olen ma jälle linnas, tulin arsti vastuvõtule ja niisama ringi vahtima ja paari tunni pärast saan kokku Carolinaga, keda pea kaks kuud näinud pole. Ja seejärel vaatame, mis juhtub. Kõige ilusamaid jõule teile kõigile!

Niisiis alustasingi tööd kirsifarmis. Millegi revolutsioonilisega tegemist ei ole, võtad puult kirsi ja viskad ta ämbrisse ja võtad järgmise ja viskad sinnasamma ja teed siis seda kümme tundi järjest. Kui seinavärvija ja muruniitjana sain kiita, siis kirsikorjamises olin küll vaieldamatult kõige halvem ja kuna tagatipuks selgus, et selle töö eest farmipäevi siiski kirja ei saa, mõtlesin ennast varase ülestõusmisega ja töölt-voodisse-voodist-tööle elustiiliga enam mitte piinata. Nüüd olen remondi peal tagasi ja naudin oma paindlikku töögraafikut.

Nv-l käisin Melbournes, kuhu juba kuu aega sattunud polnud. Linn ja ookean tegid mind hullult rõõmsaks, osad inimesed ajasid hullult närvi ja osasid oli lihtsalt nii võrratult tore jälle näha. Ma olen nii õnnelik, et mu kõige esimesed siinsed sõbrad on endiselt mu elus ja elavad samas kohas ja mina lihtsalt lähen ja tulen ja lähen ja tulen ja nemad on ikka veel seal. Pakub sellist mõnusat stabiilsust ja turvatunnet, mida mul muidu siin just jalaga segada ei ole :D Aga pärast kuuajast oma toas elamist oli hästi veider kümne inimesega oma käimisi ja magamisi jagada ja ma täiega imestasin, kuidas seda kolm kuud järjest teha suutsin. Eks inimene ole oma harjumuse ori! 

Eelmise nädala palk tabas mind jumala ootamatult parasjagu just sel hetkel, kui kohalikus kaubanduskeskuses tšillimas (wifit rottimas) olin, nii et otsustasin teoks teha ammuse plaani vana telefon millegi natuke vähem närviajava ja võib-olla ka puudutusele reageeriva vastu välja vahetada ning internetis nolamine sai sellest hetkest kiiremaks kui kunagi varem. See omakorda langes nii toredasti kokku mu väikese eksistentsiaalse kriisiga, no mitte midagi ei suutnud teha ega viitsida ega plaanida ja mingit väljavaadet ega pointi millelgi ei näinud. Üks õhtu lihtsalt läksin istusin bussi peale, toetasin lõua kätele ja sõitsin tuimal ilmel mitu tundi edasi-tagasi. Bussijuht vaatas küll imelikult, aga ei öelnud sõnagi.

Siis jäin haigeks ja nüüd olengi paar päeva lihtsalt voodis lamanud. Ongi vist tegelikult hea refresh, sest lõpuks saab tegevusetusest kopp nii ette ja pärast ainult asju teekski. Kogemustest olen üldse õppinud, et mu puhul on parem lihtsalt olla lasta ja oma sisemistele tungidele anduda, no näiteks küpsisepaki kohene tühjakssöömine ja sellele järgnev magusajälestus töötab paremini kui iga päev ühe maiuse võtmine ja siis hambaid krigistades paki vahtimine :D Sama käib ka alkoholitarbimise mõõdukuse kohta, parem ikka reedel topelt kui laupäeval janune.

Kaks sakslast on mul ka nüüd majas ehk lõpuks saan kellegagi inglise keelt rääkida, samas see prantsuse invasioon töötas selles suhtes hästi, et lõpuks hakkasin juba nende omavahelistest vestlustest umbkaudu aru saama (frenchiedele endile seda targu siiski ei maininud).

Thats all folks

Saabusid siis majja lubatud backpackerid, tegu kahe prantsuse noormehega ja mõlemal kaasas kaks sellist kohvrit, kuhu mina looteasendis vabalt sisse ära mahuks. Ma ikka ja jälle üllatun sellest, kui palju manti inimesed endaga kaasa veavad - aga ega enne ei saagi aru, kui vähe sul tegelikult vaja on, kuni lihtsalt selle vähesega elama sunnitud oled. Ma ise enne tulekut mõistsin lennukriteeriumeid natuke valesti, arvasin, et võingi kaasa võtta ainult seitse kilo pardapagasit ja kuna ma eriti pikemat researchi teha ei viitsinud, siis seitsmeks ta jäigi. Hiljem eri linnade vahel liigeldes oli aga reaalselt selline situatsioon, et pärast kuut kilo oleksin pidanud juba summasid maksma ja see oli see mu kõige rotimast rotim nullpunkt, plaanisin juba supikööki külastada ja sünagoogi elama asuda ja no ei olnud mul hinge taga seda lisakopikat, millega ekstrapagasi eest tasuma hakata. Seega poetasin mõned varem hirmus vajalikuna tundunud asjad lennujaama pingile ja lootes, et need kellelegi vajalikuks osutuvad, elasin oma kuue kiloga edasi. Tänini hingan.

Okei, igatahes need prantslased on toredad, inglise keelt nad eriti ei räägi, nii et õhtused vestlused on võrdlemisi kurnavad. Täna sõitsid nad aga nädalavahetuseks Melbourne'i muusikafestivalile ja mina jäin kogu nende toidukraamiga üksi koju; kuna mul endal isiklikult on praegu külmikus ainult üks redis, siis kasutasin juhust ja lasin heal maitsta... homme muidugi pean uued asjad asemele ostma ja need pakid pooltühjaks sööma :D mis omakorda tähendab, et pärast seda olen ma vaene JA paks. Sometimes you just cant win.

Kirsifarmi pole mind senini lastud, eile käisime küll farmeriga rääkimas ja tema käskis esmaspäeval tagasi tulla. Heakene küll. Samal ajal sügasin ühte peni kõrva tagant ja ta omanik pistis mulle heast peast pihku kümme dollarit, et omale jõuluks midagi ilusat ostaksin.

Muide, kui on midagi, mis jõulumeeleolu teadmata pikaks ajaks ära ajab, siis on need Austraalia jõulud. Mu jaoks on lihtsalt groteskne, kuidas millestki nii armsast, hubasest ja lähedasi kokku toovast tehakse siuke vilkuvate diskotuledega palagan, kuidas päike lõõskab lagipähe ja rohelisel murul vihmutite kõrval seisavad plastmassist põhjapõdrad, kuidas plätude ja õllekõhtudega mehed seisavad trussade väel ehituspoes ja viskavad ostukärusse suvalisi ettejuhtuvaid kuule ja päkapikke. Nii et minul on suvi ja mingeid pühi ma tänavu tähistama ei hakka, aastavahetusega muidugi on teine lugu.

Täna käisime landlordiga prügimäel, viskasime nipet-näpet minema ja avastasime, et mäe kõrvale on keegi kaval ärihai sealtsamast leitud aardeid müüva poekese püsti pannud. Sain Russell Brandi autobiograafia 50 sendiga ja kuna olen üksi kodus, olen õhtut sisustanud selle valjusti ja inglise aktsendiga ettelugemisega. 

Thats about it, meeleolukaid advente ja kõike muud ilusat!

Viimaseid sündmusi ja keskkonnavahetusi silmas pidades on ühteaegu imelik ja rõõmustav näha, et mu reisikott tegelikult ka üle nädala aja samas paigas püsida suudab. Antud hetkel on ta visatud liblikamotiividega riidekappi, mis omakorda ühes kenas ehitusjärgus majas keset võrdlemisi künklikku ala või Eesti mõistes pigem kõrgmäestikku asub - tõusud ja laskumised on siin järsud ja tõenäoliselt lähevad mu kõrvad lõplikult lukust lahti alles tagasi kodumaale saabudes, aga õhk on värske, inimesi vähe ja põllumajanduslikku ala tohutult palju. Et juba varakult asfaldilt pigi lahti sulatama hakata, tõuseb päike igal hommikul maasikapõldude ja viljapuuaedade tagant, mina seevastu tõusen pensionieas landlord Hansu koputuse peale ja hakkan koos temaga seinu lihvima.

Tegi see Hans mulle kohe meie tutvuse alguses teatavaks, et tööinimesega tema näol tegemist ei ole ja nii juhtubki tihti, et pärast paaritunnist pahteldamist istume ta päevinäinud autosse ja sõidame mäetipukohvikusse teed jooma või mõnest lähemast väikelinnast sõõrikuid ostma; kell pool neli pärastlõunal on aga rangelt paika seatud beer o'clock, millest alates peavad kõik pintslid nurka visatud olema ja tööd enam edasi teha ei tohi. Seejärel lendavad laivi kõik naabrimehed, pojad, naised ja sugulased ning lahti läheb ennastsalgav tiksumine ja õllehävitamine, sellest viimasest ma küll kunagi osa ei võta, sest igapäevase traditsiooniga kaasa minnes oleksin vähem kui kuu ajaga alkohoolik valmis. Argipäev on argipäev ja pidu on pidu ja mulle isiklikult meeldib, kui need piirid on paigas... samas vaadates üldse mitte kaugele minevikku ei teagi nüüd öelda, kas ma just see kõige õigem inimene piiridest rääkima olengi.

Mingil hetkel aurustuvad need tüübid aga õhtuhämarusse ja mina jään majja üksi. Siis võtan riided seljast, panen raadio mängima, hakkan süüa tegema ja laulan iga jumalast antud laulu kaasa, treenin lihaseid, loen, tantsin, kirjutan, viskan spagaadi maha, võtan tolmu ja teen ühesõnaga kõike seda, mida kolm kuud hostelielu mulle ei võimaldanud. Või no tähendab, tõenäoliselt oleks ma kõike ka seal teha saanud, aga suurema või väiksema tõenäosusega oleks see lõppenud kõõrdpilkude või halvemal juhul väljaviskamisega.

Kui ma ühisköökides absoluutselt süüa teha ei viitsinud ja kulinaarsed saavutused võileiva või heal juhul nuudlitega tipnesid, siis nüüd on gaasipliidi ees toimetamine parim osa mu päevast. Hakin, keedan, praen, aurutan, maitsestan ja segan, kõike seda halbu poplugusid kaasa lauldes ja viimasel ajal ainult taimseid saaduseid kasutades - mingi vägi ikka on, mis mind sellest va loomsest eemale tõmbab. Pärast olen õnnelik ja söön oma õnnelikul rohelisel verandal ja mind kunagi ei väsi üllatamast igasugused värvilised linnud, kes tihtipeale suvalistest põõsastest välja lendavad: ibised, kookaburrad, papagoid, paabu- ja kanaarilinnud...

Ükspäev tuli Hans suure raamatuid täis kastiga mu tuppa ja nüüd viimastel päevadel olengi Roald Dahli teostesse kaevunud, just läbisin ta autobiograafia ja pean mütsi maha võtma autori ees, kes mu sõjakirjeldustest huvituma pani. Siis ühel teisel päeval sain naabritelt kutse ja läksin koos nendega Jehoova tunnistajate kogunemisele, päris lõbus oli, aga sellest mõni teine kord. Sekti astunud ma veel ei ole :D

Homme peaksid majja saabuma teised backpackerid, ülehomme algab töö kirsiistanduses. Mina olen rahul ja nüüd juba majanduslikult enam-vähem jalgel, teie aga hoidke ennast soojas ja tehke lumeingleid :)

Küll see elu ikka viskleb praegu küljelt küljele nagu kuival säinas, pendeldab ja sipleb ja aru ei saa, kuhupoole liikumas on, aga ära pagan ka ei sure. No ühesõnaga jõudsin mina siis sinna Sydneysse kohale, esimesel kahel päeval olin ikka toredasti wrecked, igatsesin oma kallist melburni ja ei osanud uue hosteli inimesi kuidagi oma süsteemi vastu võtta. Mida aeg edasi, seda enam suutsin aga olukorda aktsepteerida, käisin vaatasin seda kuulsat ooperimaja ja sadamasilda ja koos linnasilueti ja kõrghoonete taustalt paistva lõbustuspargiga oli avanev pilt lihtsalt vastuvaidlematult majesteetlik. Lahesopp lõhnas ja lainetas, tuledes lõbusõidulaevad seilasid mööda ja siis olin õnnelik, et tulin.

Ühe hostelisõbraga käisin rannas ja väikeses vene poes, kus oli borjommi ja tatart ja mivina nuudleid. Müüjannalt sain küsida, et skolka stoit, kahjuks aga stoittis veidi liiga palju ja mina olin jälle veidi liiga rott ja sinnapaika see tehing jäigi. Teinekord! Aga rannas oli liiv valgem ja meri sinisem ja inimesi selle võrra ikka hordides rohkem, ühtlasi sain esimest korda tunda ookeani ja ookean omakorda mind.

Ühel hetkel juhtus aga see, mida ma ju tegelikult kogu aeg tulemas nägin - raha sai otsa ja tuli hakata surfama tööportaalides. Kuna asjaga oli kiire, läksin esimesele pakutavale intervjuule ja sain koha.... müügiagendina. Lubasin endale, et teen seda esimese palgatšekini, aga pärast esimest tööpäeva selgus, et saabub see alles kahe nädala pärast ja mina jälle tõdesin, et see ostukeskustes inimesi peatav LHV tüüp ma olla ei suuda. Neisse aga suhtun nüüd suurema respektiga, kes teab, äkki teen pensionisambagi. Sõnaga otsustasin järgmisel päeval mitte tööle minna, ühtlasi oli see mu kahekümnes sünnipäev ja veetsin selle hoopis nolades ja hostelirahvaga terrassil teed juues.

Õhtuks oli mul bookitud üks odavam hostel, aga sinnapoole jalutama hakates kadusin omadega pisut ära ja pidasin paremaks ühelt vastutulevalt noorsandilt teed küsida. Jäime aga hoopis rääkima ja olles teada saanud, et ma just selsamal päeval päeva võrra vanemaks saan, viis ta mu ühte mõnusasse katusekohvikusse õlut jooma. Klaas tühi, otsustasin ka ise endale midagi sünnipäevaks kinkida ja nii helistasin sinna hostelisse, teavitasin neid oma mittetulekust, sain osa raha tagasi ja bookisin lennu Melbourne'i. Õhtuks olin kohal ja mõtlesin, et no ma olen ikka veits taun, aga õnnelik taun. Ostsin mäkdonnist dollarise jäätise ja kõndisin oma südaöises linnas oma tänavatel oma rannas, järgmisel päeval nägin põhimõtteliselt kõiki neid inimesi, kellega nädal aega tagasi eluks ajaks hüvasti jätnud olin ja oh kui hea kahepäevane catch-up oli. Tänu sellele jälle tundsin, et minus on jõudu edasiliikumiseks, lihtsalt ma ei pea neid hüvastijätte nii.. lõplikuks tegema :D

Siis otsustasin, et mis seals ikka, lähen teen kohe oma farmipäevad või osa nendest ära ja pärast on rahu majas. Läksin linna, luusisin ringi, vaatasin tänavamuusikuid ja street arti, kõndisin raamatukokku ja hakkasin töökuulutusi vaatama. Leidsin kohe ühe küüslaugufarmi, helistasin sinna ja sain käsu järgmisel päeval kohale sõita. Mis seals ikka, olin jälle Southern Cross Stationis rongipiletit ostmas, seekord ilma igasuguste pisarate või üleüldiste emotsioonideta ja seitsme tunni möödudes olingi kohal nagu viis kopikat. Vastu võttis mind üks närviline malaisia naine ja viis autoga sihtpunkti, selleks osutus treileripark in the middle of nowhere ja selgus, et see töökoht on mõeldud põhiliselt illegaalsetele malaisia immigrantidele. Palk oli praktiliselt olematu, või noh, sain nädala eest vähem kui siinne kohalik tunnipalk on :D. Aga nagu ikka, ühendavad niisugused olukorrad inimesi kõige paremini ja ühine vaenlane (nälg) aitab leida tee kõigi kaaskannatajate südamesse. Armsad saksa veganid Simon ja Ruben, kes kasvatasid ise tomateid, rääkisid kolmandast silmast ja kristallvõrest ja üritasid maailma paremaks paigaks muuta; itaalia kitarrist-ooperilaulja Alan, kes laulis vagude vahel ja kellel oli lihtsalt maailma kõige võrratum aktsent ja kirg küüslaugu (aglio) vastu; kõige vaimukamad prantslased Antoine ja Anthony; kapitalist Teet Eestist; veel üks vegan Saksamaalt, aga tema oli hoopis Timo ja tahtis saada rokkstaariks. 

Koos tegime röstsaiu, vaatasime maailma kõige veidramat korea filmi, istusime lõkke ääres, jõime veini, naersime oma õnnetu olukorra üle ja suhtlesime malaislastega. Malaislased omakorda olid nii armsad, tegid meile kooke ja vürtsikat toitu ja kuigi nad ise kätega sõid, jagasid meile lahkelt nuge ja kahvleid. Kokkuvõttes oligi tunne, nagu oleksime Aasias, igasugused lojused jooksid ringi, kõik sildid olid malai keeles ja hoolimata põrandate räpasusest oli ruumidesse jalatsitega sisenemine rangelt keelatud. Nädala pärast tuli aga kaugemat õnne otsima minna, teised sõitsid campervaniga Adelaide'i ja mina hääletasin osariigi teise otsa Yarra Valleysse. Nüüd olen siin, elan ühes tillukeses armsas linnas suures mõnusas majas ja ootan kirsihooaja algust, senikaua teen aga maja peal remonti ehk ärkan üles ja lähen teise tuppa tööle. Magus elu. Olge ilusad!

 Pealiskaudset kokkuvõtet kahest ja poolest kuust maailma kõige elamisväärsemas linnas kirjutan oma poole ööpäeva pikkuse rongisõidu viiendalt tunnilt. Mööda vilksavad üksikute lubivalgete surnud eukalüptidega tühermaad ja järsud künkad, mille külgedelt paljandub kuiv oranž muld; halastamatu päikese käes pruuniks kõrbenud karjamaid ääristavad üksikud laisad lehmad. Veel oranži mulda ja kiviklibu ja seejärel mõni ajahambusse jäänud tolmune preerialinn, nii väike, et kaardil teda vaevalt näha on ja telefonilevi temasse ei ulatugi. Üle mudaste veesilmade lendab kõige kirevamaid ja eriskummalisema välimusega linde; kaks pingirida tagapool tülitseb kohalik maarahvas.

 Juhuse läbi istusin eile õhtul nendesamade inimestega, kellega veetsin aega oma esimesel päeval Melbourne'is. Pluss veel mõned vahepeal armsaks saanud näod ja siis veel see imeline seltskond, kellega kahel viimasel nädalal tuba jagasin. Jõime veini ja kuulasime Eminemi ja vaatasime Kuldvillaku välismaised paroodiaid, oleksin neile nii väga tahtnud Wremja oma ka näidata, aga keelebarjäär oleks selle elamuse neile võib-olla ära rikkunud. Täna varahommikul surusin spordikotti kõik mööda tuba laiali olevad asjad, vajutasin südamepõhja känkraks kokku kõik mööda linna laiali olevad mälestused ja kõndisin läbi ärkava linna rongijaama.

 Oma Melbourne'is viibitud aja jooksul nägin, kuidas õnnetutest alleeäärsetest rootsudest said uhked ja haljad rohelised puud; kuidas kümnekraadised päevad muutusid kolmekümnesteks ja kella seitsmene pimedus lükkus edasi poole üheteistkümnele; kuidas inimesed ja päevad ja nädalad tulid ja läksid ja tulid ja läksid ja siis järsku olin mina ise see, kes läks. Ma nägin päikeseloojangul paterdavaid pingviine ja suursugustest vetest kõrguvaid tohutuid kaljusid, ma kõndisin igas väiksemas äärelinnas ja koputasin vihma ja tuult ja murduvaid oksi trotsides tuhandetele ustele, ma õhtustasin koos hindudega ja sain serblastelt vahvleid ja proovisin Malaisias valmistatud küpsiseid. Ma sobitasin hosteliköögis loendamatuid tutvuseid, kasutasin ühistranspordis rohelist Myki kaarti, kõndisin mööda kaiääri ja maitsesin soolast ookeanivett ja ehkki kuu kõrgus enamasti sünkjasmustade vahuste lainete kohal ja oli ümbritsetud kriiskavvalgetest kajakatest, suudlesin ma tema asemel tihtipeale hoopis mingeid muusikuid. 

Ja eile õhtul Sydneysse kohale jõudes järgnes mu kuudepikkusele õnnele paratamatu madalseis. Istusin mäkdonnis ja rottisin wifit ja taipasin, et mu kõhus on juba mitmendat tundi see õõnes ameerika mägede tunne, et ma igatsen oma melburni ja oma šotlasi ja britte ja harjumuspärast hostelit ja samas oleks tagasiminek lihtsalt allaandmine. Kas see ongi reisimine? Et nagu siga grillivardal, keerab igatsus oma vahedat nuga su sooltes ringiratast ja sina pead lihtsalt ootama ja harjuma ja võib-olla magama minema, et uude ja paremasse hommikusse ärgata?

Nii ma igatahes tegin - ja kui esimesed päikesekiired mu uut räämas puidust tuba valgustasid ja ma läbi une walesi aktsenti kuulsin, keerasin naeratades teist külge ja magasin edasi. Sest kõik saab korda ja kõik algab jälle uuesti ja siin õitsevad praegu sügavsiniste õitega puud ja kui ma voodipesu vahetasin, hakkas toakaaslane kitarril Ben Howardi Old Pine'i mängima (jah, ma päriselt tean seda laulu :D).

 Karl "High five!" Islandilt, Samwise Londonist, hullumeelne ülemus Chopper; mind rottide eest kaitsev Louis Walesist; Merlin Londonist; Dave Liverpoolist; mu esimesed kohalikud mentorid Rob ja Tom Birminghamist; Frida ja Alice Rootsist, kellega koos oli kõige parem mitte midagi teha; Victoria Kanadast ja Julius Londonist, kelle kooslus oli täpselt nagu Al ja Peg Bundy; Neil Šotimaalt; Danny Šotimaalt, kes magas aasta aega elutoa põrandal, sest magamistoas oli vaja UV-lampidega kanepit kasvatada; helikopterijuht Dennis Kanadast; maailma parima briti huumoriga Marc Londonist; paar Kanadast, kellega alati pulli sai, aga kelle kummagi nime ma teada ei saanudki; Graham Leedsist, kes töötas peobussis; Chelsea Hiinast, kes oli maailma kõige valjuhäälsem ja hüperaktiivsem hübriid Snookist ja Friendsi Janicest; Big Kev Hiinast, kes tegi maailma kõige paremaid nalju; Sophie ja Tom Birminghamist; Jim Melbourne'ist, kellega varahommikuni absinti jõime ja Disney laule laulsime; Peter Ameerikast, Casey ja Sky Melbourne'ist; Murray Šotimaalt; mormoon Kris Utah'st, kes ei tohtinud kohvi enne 18. eluaastat proovida; Zebulon Uus-Meremaalt; Lea Horvaatiast; Sina Saksamaalt; Frankie Londonist; Pog Manchesterist; rukkilille nööpaugus kandev Donncadh Iirimaalt; kõige šokolaadilembesem Carolina Saksamaalt, kellega koos me põhimõtteliselt ainult sõime ja kelle hostelis ma nii palju aega veetsin, et mind lõpuks selle elanikuks peeti. Ma armastan ja mäletan teid kõiki :)

ok nüüd picid halloweenist

Lühikokkuvõte vahepealsest elust: olen nüüd kaks nädalat olnud lady of leisure, nagu mu roommated mind kutsuvad, lihtsalt olen ja kõnnin ja käin vaatamas kõike, mis Melbourne'il mulle veel pakkuda on. Järgmisel kolmapäeval sõidan... kas just nüüd parematele, aga teistele jahimaadele; kindla peale saab hüvastijätt koduse linna ja harjumuspärase hosteliga olema pisut nukker, aga see kahvatub võimaluste ja inimeste kõrval, mille uus koht kindla peale endaga kaasa toob :)

Esmaspäeval käisin Melbourne'i kõige kõrgemas hoones nachosid söömas, teisipäeval läksin botaanikaaeda ja eriti kõrgeid ootusi mul küll ei olnud, sest noh lets face the truth, botaanikaaed ei kõla just kõige erutavamalt :D aga oh kui ilus seal tegelikult oli, kohati tundsin, nagu oleksin päris vihmametsas ja need alad olid ikka hiiglaslikud. Jõudsin juba peas veeretama hakata õudusfilmi stsenaariumit inimestest, kes pärast väravate sulgemist ööseks sinna jäävad ja ma tegelikult ei saanudki aru, kuidas niisugust olukorda välditakse, pealegi oli seal raudselt igast madusid ka. Oh, igatahes...

Kolmapäeval plaanisin minna James Cooki hütti vahtima, aga see jäi mingi asja taha ja siis läksin hoopis toakaaslasega ühte cooli vahemerehõngulisse baari. Istusime terrassil, jõime õlut, päike paistis, palmid õõtsusid, taamal loksus ookean... see oli juba see Austraalia, mida ma ette kujutasin! Ühtlasi kuulsin lahedaid lugusid farmitööst ja niimoodi järk-järgult veendungi ma üha kindlamini, et teen oma farmipäevad ka ikkagi ära. 

Hostelis oli vahepeal stand-up comedy õhtu ka ja see oli üllatavalt hea, ma igatahes naersin.

Eile käisin Great Ocean Road tuuril ja ma isegi ei viitsi hakata seda sõnadesse panema, vaadake parem pilte. Sõit sinna oli ka omaette elamus, rohelised niidud, galoppivad hobused, lambad mäenõlvadel söömas :) koaalasid nägime ka, lihtsalt olidki tee ääres puude otsas, ühel oli beebi ka kukrus. No kui ilus on elu!

lõunarindel mõningate muutustega

Pärast tööinimese elust lahtiütlemist õppisin, et töö on tegelikult loomult salakaval ja kuri ja leiab su üles just siis, kui sa seda temast kõige vähem oodata oskad. Nimelt olin just oma aeglase ja veeeeniiivaaa hommikusöögi lõpetanud ja täpselt sama aeglaselt ja venivalt enda ja osade sõprade nõud ära pesnud, kui sain pakkumise hosteli aknaid puhastama hakata ja seda siis tasuta majutuse arvelt. Kuna Lokaali töötajad pole ainsad, kel "ei" ütlemisega raskusi, jooksin vaat et kohe pürsti ja pange poole ja küürisin pea kaheksa tundi järjest, samal ajal mõeldes, et mis pagana vägi mind asjade sellise korraldusega üldse nõustuma pani, just vahtisin ju oma päikest ja heinamaad ja ihalesin vabadust. Panin ameti maha ja sain pool nädalat tasuta voodiplatsi. Asi seegi.

Mis siis veel, kuna ühest elumuudatusest mulle jälle ei piisanud, otsustasin lisaks ka hostelituba vahetada. Enne elasin kuueses, aga kuna sinna hakkas vaikselt prantsuse invasioon tekkima ja inglise keelt neil ilmselt rääkida ei kõlvanud (pealegi on hämmastavalt suurel osal prantsuse meestest kombeks öösel läbi une lihtsalt karjuma hakata), viskasin oma maise mandi kotti ja kolisin kaks ust edasi kaheksasesse. Seal on peale minu ainult šotlased ja üks neist norskab täpselt nagu Guglunk, aga südaöistele kriisetele eelistan ma seda iga kell. Odavam ka, 14 dollarit nagu maast leitud.

Üks päev sõin muidu siukest imelist leiutist nagu seda on popkornijäätis; eile käisime ühe saksa tüdrukuga rannas, nautisime 31 soojakraadi ja sooritasime oma väikeste elude esimesed jäätisekaubikutehingud. Pärast läksime tema hostelisse ja vahtisime filme ehk siis dolce far niente ja töölepingu lõpetamine on ikka lõbus küll, i should do this more often. 

Peace out