Enne jaane

 Ma ikka veel loen oma seda hästi kauamängivat "Shantarami" (esimese osa viimased leheküljed!) ja nagu me kõik aeg-ajalt, üritab üks hästi tark india mees seal headust ja kurjust defineerida. Sisuliselt leiab ta, et universumi ja kõigi selle osakeste eesmärk on pidevalt ühineda, moodustades järk-järgult aina keerulisemaid kombinatsioone ja jõudes lõpuks ülima keerukuse ehk Jumalani. Niisiis võib kõiki seda konstruktsiooni soodustavaid tegureid vaadelda kui midagi head ja sellise arengu pärssimist kui midagi halba. 

  Ma ise asja päris nii ei näe, mu teema on rohkem lihtsuse poole pürgimine või vähemalt selle idealiseerimine. Tegelikult pidin ma selle sissejuhatusega kuskile jõudma ka, nimelt tahtsin hästi lihtsasti ja ilma keerutamata panna kirja vahepeal toimunu ja mõeldu (praegu juba vaikselt kahtlen selle õnnestumises).

 Üks nädalavahetus sülitasime lõpureisi mittetoimumisele ja tegime neidudega enda oma, nimelt rentisime ühe odava seljakotirändurite hostelitoa ja hääletasime ennast Riiga. Kohapeal sai esiteks hästi palju pulli ja oh mu jumal, kui ilus see linn oma tänavamuusikute ja parkide ja kujudega oli, aga lisaks kõigele mõistsin, et saan järgmise aastaga hakkama küll. Kaotasin rahakoti, aga säilitasin huumorimeele ja kõigi eelduste kohaselt saan ma ta kohe varsti jälle kätte. Sõlmisin tutvusi linnas, kuhu augustis kolin; õppisin jaapanikeelseid väljendeid; saime sõita hipibussis ja tutvusime kristlasest tüdrukuga, kes meid mööda pubisid vedas - ja nagu ikka ja alati, veendusin heade inimeste olemasolus vaat et igal laiuskraadil.

 Vahepeal kodustasin ka lennuvõimetu kiili ja andsin talle limonaadi, mispeale ta, pagana pihta, lendama hakkas; gümnaasiumi lõpetasin ka ja muidu olen niisama Pangal käinud ja ennast mere ääres kivide peale kerra tõmmanud. Kodus on olnud küllaga tegemisi ja samas olen leidnud aega ka sõprade jaoks ja kõik on püsinud väga toredasti balansis.

 Ühel päeval voodis filosofeerides mõtlesin religioonidele ja siis jälle sellele, et miks usklikele inimestele läänemaailmas natuke viltu vaadatakse või neid keskmisest kergemeelsemaks peetakse. Jõudsin omadega järeldusele, et inimkond on loonud endale illusiooni loogikast, mistõttu kõik loogikaväline tundubki nagu illusioon - et tegelikult me ju mitte keegi ei tea nendest kõrgematest asjadest mitte midagi ja siis on natuke nadi tembeldada kedagi idioodiks, kui ka enda teadmised põhinevad stamparusaamisel, et kõik peab alati klappima ja täiuslikult seletatav olema.

 Lõpeb Katarina filosoofianurgake, nüüd kaks nalja Regiinalt ja siis pilte minult ja mujalt.

 "Mida asja, sa ei olegi "Tõde ja õigust" lugenud? Aa nojah, liiga vähe esoteerikat."
 "Ära vingu siin midagi, et ei taha juua, ei taha juua - tere tulemast reaalsusesse, täna on reede ja sa pead jooma!"

meie kõigi iidol

bawss

...ever, ever, EVER

soovide puu

kell 3 öösel istusin alasti, jõin teed ja kuulasin vihma häält ja sõprade hingamist

põllul päikesetervitust

lihtsalt ilus