Thursday, October 30, 2014

Lühikokkuvõte vahepealsest elust: olen nüüd kaks nädalat olnud lady of leisure, nagu mu roommated mind kutsuvad, lihtsalt olen ja kõnnin ja käin vaatamas kõike, mis Melbourne'il mulle veel pakkuda on. Järgmisel kolmapäeval sõidan... kas just nüüd parematele, aga teistele jahimaadele; kindla peale saab hüvastijätt koduse linna ja harjumuspärase hosteliga olema pisut nukker, aga see kahvatub võimaluste ja inimeste kõrval, mille uus koht kindla peale endaga kaasa toob :)

Esmaspäeval käisin Melbourne'i kõige kõrgemas hoones nachosid söömas, teisipäeval läksin botaanikaaeda ja eriti kõrgeid ootusi mul küll ei olnud, sest noh lets face the truth, botaanikaaed ei kõla just kõige erutavamalt :D aga oh kui ilus seal tegelikult oli, kohati tundsin, nagu oleksin päris vihmametsas ja need alad olid ikka hiiglaslikud. Jõudsin juba peas veeretama hakata õudusfilmi stsenaariumit inimestest, kes pärast väravate sulgemist ööseks sinna jäävad ja ma tegelikult ei saanudki aru, kuidas niisugust olukorda välditakse, pealegi oli seal raudselt igast madusid ka. Oh, igatahes...

Kolmapäeval plaanisin minna James Cooki hütti vahtima, aga see jäi mingi asja taha ja siis läksin hoopis toakaaslasega ühte cooli vahemerehõngulisse baari. Istusime terrassil, jõime õlut, päike paistis, palmid õõtsusid, taamal loksus ookean... see oli juba see Austraalia, mida ma ette kujutasin! Ühtlasi kuulsin lahedaid lugusid farmitööst ja niimoodi järk-järgult veendungi ma üha kindlamini, et teen oma farmipäevad ka ikkagi ära. 

Hostelis oli vahepeal stand-up comedy õhtu ka ja see oli üllatavalt hea, ma igatahes naersin.

Eile käisin Great Ocean Road tuuril ja ma isegi ei viitsi hakata seda sõnadesse panema, vaadake parem pilte. Sõit sinna oli ka omaette elamus, rohelised niidud, galoppivad hobused, lambad mäenõlvadel söömas :) koaalasid nägime ka, lihtsalt olidki tee ääres puude otsas, ühel oli beebi ka kukrus. No kui ilus on elu!






















Friday, October 24, 2014

lõunarindel mõningate muutustega

Pärast tööinimese elust lahtiütlemist õppisin, et töö on tegelikult loomult salakaval ja kuri ja leiab su üles just siis, kui sa seda temast kõige vähem oodata oskad. Nimelt olin just oma aeglase ja veeeeniiivaaa hommikusöögi lõpetanud ja täpselt sama aeglaselt ja venivalt enda ja osade sõprade nõud ära pesnud, kui sain pakkumise hosteli aknaid puhastama hakata ja seda siis tasuta majutuse arvelt. Kuna Lokaali töötajad pole ainsad, kel "ei" ütlemisega raskusi, jooksin vaat et kohe pürsti ja pange poole ja küürisin pea kaheksa tundi järjest, samal ajal mõeldes, et mis pagana vägi mind asjade sellise korraldusega üldse nõustuma pani, just vahtisin ju oma päikest ja heinamaad ja ihalesin vabadust. Panin ameti maha ja sain pool nädalat tasuta voodiplatsi. Asi seegi.

Mis siis veel, kuna ühest elumuudatusest mulle jälle ei piisanud, otsustasin lisaks ka hostelituba vahetada. Enne elasin kuueses, aga kuna sinna hakkas vaikselt prantsuse invasioon tekkima ja inglise keelt neil ilmselt rääkida ei kõlvanud (pealegi on hämmastavalt suurel osal prantsuse meestest kombeks öösel läbi une lihtsalt karjuma hakata), viskasin oma maise mandi kotti ja kolisin kaks ust edasi kaheksasesse. Seal on peale minu ainult šotlased ja üks neist norskab täpselt nagu Guglunk, aga südaöistele kriisetele eelistan ma seda iga kell. Odavam ka, 14 dollarit nagu maast leitud.

Üks päev sõin muidu siukest imelist leiutist nagu seda on popkornijäätis; eile käisime ühe saksa tüdrukuga rannas, nautisime 31 soojakraadi ja sooritasime oma väikeste elude esimesed jäätisekaubikutehingud. Pärast läksime tema hostelisse ja vahtisime filme ehk siis dolce far niente ja töölepingu lõpetamine on ikka lõbus küll, i should do this more often. 

Peace out















Monday, October 20, 2014

young and wild and unemployed

 No vot, sai siis kuus ja pool nädalat seda ukselt uksele heategevust tehtud ja eilsel jahedal esmaspäevahommikul ärkasin ma järsku üles, pesin tööpluusi ära, sõitsin trammiga kontorisse ja teatasin, et nüüd panen ma ameti maha. Vedasin paberile kaks allkirja, rääkisin mänedžeridega paar sõna juttu, kallistasin mõnda inimest, andsin katteta lubadusi mõnes järgnevas elus veel kohtuda ja tulin tulema. Põhjus? Seda otseselt polnudki, eelmisel nädalal tundsin lihtsalt korraks hirmu vallandamise ees (sest ega ma tegelikult suurepäraselt ei skoorinud) ja mõtlesin, kui raske mul nendest inimestest lahti lasta oleks - ja just sel hetkel mõistsin, et seda ma nüüd tegema peangi. Lahti laskma. Sest vähemalt selle aasta jooksul ei taha ma ennast millegi külge siduda, vaid olla hoopis pidevas liikumises ja lasta elul endast läbi uhtuda; teisalt õpetas see töö mulle, kui tähtsad on kannatlikkus, pühendumine ja pingutus. Nii et kõik on vist balansis või vähemalt teel sinna.

 Esimesed tunnid töötuna olid tagantjärele mõeldes päris vaimukad, sest tulevik tundus nagu suur must auk ja mul polnud lihtsalt õrna aimugi, mis minust saama hakkab. Tulin hostelisse ja istusin põrandale, vahtisin seina ja üritasin ajukäärudest tabada mingeidki ideid, niidiotsi või soove, mis mind mingilegi teele juhataksid, aga oli ainult kõle ja krohvitud seintelt vastu kajav tühjus. Farmitöö? Mõni teine linn? Mõni teine riik? Uus töö? Uus eluase? Niburõngas?

 Mul olid kõik võimalused, aga ei ühtegi nägemust. Ja siis läksin ma mere äärde.

 Võtsin kingad jalast ja jõudsin juba peaaegu mõelda, et varbaidpidi soojas liivas kõndimine on üks parimaid asju, mis inimesega elu jooksul juhtuda võib, aga siis astusin ma vette ja lasin jahedatel sinistel lainetel vastu pahkluid loksuda. Kajakad kriiskasid, päike sillerdas tuhandetel värvilistel merekarpidel ja mina lihtsalt vahtisin seda kõike ja kõiki ja kõndisin niimoodi kilomeetri või kaks ja lõin nurru, sest nii hea oli. Ma olin täiesti omas elemendis ja teadvustasin endale järsku, et seda ma nüüd mõnda aega teengi: olen. Võtan Melbournist viimast ja järgmise nädala jooksul teen päkad sinna, kuhu tuul puhub.

 Ja muidu on veel igast asju tehtud, ikka jalatseid kaotatud ja need seejärel tagasi saadud ja ostukärudega ringi sõidetud ja klubis käidud ja sadade uute inimestega tutvutud ja noh üldiselt elatud nagu ennemuiste. Ma endiselt ei tunne millegi ees hirmu, ongi täpselt siuke tunne, et if you've got nothing you've got nothing to lose. Oh, kui mõnus.

 Kallistan teid kõiki :)