Monday, November 24, 2014

Küll see elu ikka viskleb praegu küljelt küljele nagu kuival säinas, pendeldab ja sipleb ja aru ei saa, kuhupoole liikumas on, aga ära pagan ka ei sure. No ühesõnaga jõudsin mina siis sinna Sydneysse kohale, esimesel kahel päeval olin ikka toredasti wrecked, igatsesin oma kallist melburni ja ei osanud uue hosteli inimesi kuidagi oma süsteemi vastu võtta. Mida aeg edasi, seda enam suutsin aga olukorda aktsepteerida, käisin vaatasin seda kuulsat ooperimaja ja sadamasilda ja koos linnasilueti ja kõrghoonete taustalt paistva lõbustuspargiga oli avanev pilt lihtsalt vastuvaidlematult majesteetlik. Lahesopp lõhnas ja lainetas, tuledes lõbusõidulaevad seilasid mööda ja siis olin õnnelik, et tulin.

Ühe hostelisõbraga käisin rannas ja väikeses vene poes, kus oli borjommi ja tatart ja mivina nuudleid. Müüjannalt sain küsida, et skolka stoit, kahjuks aga stoittis veidi liiga palju ja mina olin jälle veidi liiga rott ja sinnapaika see tehing jäigi. Teinekord! Aga rannas oli liiv valgem ja meri sinisem ja inimesi selle võrra ikka hordides rohkem, ühtlasi sain esimest korda tunda ookeani ja ookean omakorda mind.

Ühel hetkel juhtus aga see, mida ma ju tegelikult kogu aeg tulemas nägin - raha sai otsa ja tuli hakata surfama tööportaalides. Kuna asjaga oli kiire, läksin esimesele pakutavale intervjuule ja sain koha.... müügiagendina. Lubasin endale, et teen seda esimese palgatšekini, aga pärast esimest tööpäeva selgus, et saabub see alles kahe nädala pärast ja mina jälle tõdesin, et see ostukeskustes inimesi peatav LHV tüüp ma olla ei suuda. Neisse aga suhtun nüüd suurema respektiga, kes teab, äkki teen pensionisambagi. Sõnaga otsustasin järgmisel päeval mitte tööle minna, ühtlasi oli see mu kahekümnes sünnipäev ja veetsin selle hoopis nolades ja hostelirahvaga terrassil teed juues.

Õhtuks oli mul bookitud üks odavam hostel, aga sinnapoole jalutama hakates kadusin omadega pisut ära ja pidasin paremaks ühelt vastutulevalt noorsandilt teed küsida. Jäime aga hoopis rääkima ja olles teada saanud, et ma just selsamal päeval päeva võrra vanemaks saan, viis ta mu ühte mõnusasse katusekohvikusse õlut jooma. Klaas tühi, otsustasin ka ise endale midagi sünnipäevaks kinkida ja nii helistasin sinna hostelisse, teavitasin neid oma mittetulekust, sain osa raha tagasi ja bookisin lennu Melbourne'i. Õhtuks olin kohal ja mõtlesin, et no ma olen ikka veits taun, aga õnnelik taun. Ostsin mäkdonnist dollarise jäätise ja kõndisin oma südaöises linnas oma tänavatel oma rannas, järgmisel päeval nägin põhimõtteliselt kõiki neid inimesi, kellega nädal aega tagasi eluks ajaks hüvasti jätnud olin ja oh kui hea kahepäevane catch-up oli. Tänu sellele jälle tundsin, et minus on jõudu edasiliikumiseks, lihtsalt ma ei pea neid hüvastijätte nii.. lõplikuks tegema :D

Siis otsustasin, et mis seals ikka, lähen teen kohe oma farmipäevad või osa nendest ära ja pärast on rahu majas. Läksin linna, luusisin ringi, vaatasin tänavamuusikuid ja street arti, kõndisin raamatukokku ja hakkasin töökuulutusi vaatama. Leidsin kohe ühe küüslaugufarmi, helistasin sinna ja sain käsu järgmisel päeval kohale sõita. Mis seals ikka, olin jälle Southern Cross Stationis rongipiletit ostmas, seekord ilma igasuguste pisarate või üleüldiste emotsioonideta ja seitsme tunni möödudes olingi kohal nagu viis kopikat. Vastu võttis mind üks närviline malaisia naine ja viis autoga sihtpunkti, selleks osutus treileripark in the middle of nowhere ja selgus, et see töökoht on mõeldud põhiliselt illegaalsetele malaisia immigrantidele. Palk oli praktiliselt olematu, või noh, sain nädala eest vähem kui siinne kohalik tunnipalk on :D. Aga nagu ikka, ühendavad niisugused olukorrad inimesi kõige paremini ja ühine vaenlane (nälg) aitab leida tee kõigi kaaskannatajate südamesse. Armsad saksa veganid Simon ja Ruben, kes kasvatasid ise tomateid, rääkisid kolmandast silmast ja kristallvõrest ja üritasid maailma paremaks paigaks muuta; itaalia kitarrist-ooperilaulja Alan, kes laulis vagude vahel ja kellel oli lihtsalt maailma kõige võrratum aktsent ja kirg küüslaugu (aglio) vastu; kõige vaimukamad prantslased Antoine ja Anthony; kapitalist Teet Eestist; veel üks vegan Saksamaalt, aga tema oli hoopis Timo ja tahtis saada rokkstaariks. 

Koos tegime röstsaiu, vaatasime maailma kõige veidramat korea filmi, istusime lõkke ääres, jõime veini, naersime oma õnnetu olukorra üle ja suhtlesime malaislastega. Malaislased omakorda olid nii armsad, tegid meile kooke ja vürtsikat toitu ja kuigi nad ise kätega sõid, jagasid meile lahkelt nuge ja kahvleid. Kokkuvõttes oligi tunne, nagu oleksime Aasias, igasugused lojused jooksid ringi, kõik sildid olid malai keeles ja hoolimata põrandate räpasusest oli ruumidesse jalatsitega sisenemine rangelt keelatud. Nädala pärast tuli aga kaugemat õnne otsima minna, teised sõitsid campervaniga Adelaide'i ja mina hääletasin osariigi teise otsa Yarra Valleysse. Nüüd olen siin, elan ühes tillukeses armsas linnas suures mõnusas majas ja ootan kirsihooaja algust, senikaua teen aga maja peal remonti ehk ärkan üles ja lähen teise tuppa tööle. Magus elu. Olge ilusad!











Thursday, November 6, 2014

 Pealiskaudset kokkuvõtet kahest ja poolest kuust maailma kõige elamisväärsemas linnas kirjutan oma poole ööpäeva pikkuse rongisõidu viiendalt tunnilt. Mööda vilksavad üksikute lubivalgete surnud eukalüptidega tühermaad ja järsud künkad, mille külgedelt paljandub kuiv oranž muld; halastamatu päikese käes pruuniks kõrbenud karjamaid ääristavad üksikud laisad lehmad. Veel oranži mulda ja kiviklibu ja seejärel mõni ajahambusse jäänud tolmune preerialinn, nii väike, et kaardil teda vaevalt näha on ja telefonilevi temasse ei ulatugi. Üle mudaste veesilmade lendab kõige kirevamaid ja eriskummalisema välimusega linde; kaks pingirida tagapool tülitseb kohalik maarahvas.

 Juhuse läbi istusin eile õhtul nendesamade inimestega, kellega veetsin aega oma esimesel päeval Melbourne'is. Pluss veel mõned vahepeal armsaks saanud näod ja siis veel see imeline seltskond, kellega kahel viimasel nädalal tuba jagasin. Jõime veini ja kuulasime Eminemi ja vaatasime Kuldvillaku välismaised paroodiaid, oleksin neile nii väga tahtnud Wremja oma ka näidata, aga keelebarjäär oleks selle elamuse neile võib-olla ära rikkunud. Täna varahommikul surusin spordikotti kõik mööda tuba laiali olevad asjad, vajutasin südamepõhja känkraks kokku kõik mööda linna laiali olevad mälestused ja kõndisin läbi ärkava linna rongijaama.

 Oma Melbourne'is viibitud aja jooksul nägin, kuidas õnnetutest alleeäärsetest rootsudest said uhked ja haljad rohelised puud; kuidas kümnekraadised päevad muutusid kolmekümnesteks ja kella seitsmene pimedus lükkus edasi poole üheteistkümnele; kuidas inimesed ja päevad ja nädalad tulid ja läksid ja tulid ja läksid ja siis järsku olin mina ise see, kes läks. Ma nägin päikeseloojangul paterdavaid pingviine ja suursugustest vetest kõrguvaid tohutuid kaljusid, ma kõndisin igas väiksemas äärelinnas ja koputasin vihma ja tuult ja murduvaid oksi trotsides tuhandetele ustele, ma õhtustasin koos hindudega ja sain serblastelt vahvleid ja proovisin Malaisias valmistatud küpsiseid. Ma sobitasin hosteliköögis loendamatuid tutvuseid, kasutasin ühistranspordis rohelist Myki kaarti, kõndisin mööda kaiääri ja maitsesin soolast ookeanivett ja ehkki kuu kõrgus enamasti sünkjasmustade vahuste lainete kohal ja oli ümbritsetud kriiskavvalgetest kajakatest, suudlesin ma tema asemel tihtipeale hoopis mingeid muusikuid. 

Ja eile õhtul Sydneysse kohale jõudes järgnes mu kuudepikkusele õnnele paratamatu madalseis. Istusin mäkdonnis ja rottisin wifit ja taipasin, et mu kõhus on juba mitmendat tundi see õõnes ameerika mägede tunne, et ma igatsen oma melburni ja oma šotlasi ja britte ja harjumuspärast hostelit ja samas oleks tagasiminek lihtsalt allaandmine. Kas see ongi reisimine? Et nagu siga grillivardal, keerab igatsus oma vahedat nuga su sooltes ringiratast ja sina pead lihtsalt ootama ja harjuma ja võib-olla magama minema, et uude ja paremasse hommikusse ärgata?

Nii ma igatahes tegin - ja kui esimesed päikesekiired mu uut räämas puidust tuba valgustasid ja ma läbi une walesi aktsenti kuulsin, keerasin naeratades teist külge ja magasin edasi. Sest kõik saab korda ja kõik algab jälle uuesti ja siin õitsevad praegu sügavsiniste õitega puud ja kui ma voodipesu vahetasin, hakkas toakaaslane kitarril Ben Howardi Old Pine'i m
ängima (jah, ma päriselt tean seda laulu :D).

 Karl "High five!" Islandilt, Samwise Londonist, hullumeelne ülemus Chopper; mind rottide eest kaitsev Louis Walesist; Merlin Londonist; Dave Liverpoolist; mu esimesed kohalikud mentorid Rob ja Tom Birminghamist; Frida ja Alice Rootsist, kellega koos oli kõige parem mitte midagi teha; Victoria Kanadast ja Julius Londonist, kelle kooslus oli täpselt nagu Al ja Peg Bundy; Neil Šotimaalt; Danny Šotimaalt, kes magas aasta aega elutoa põrandal, sest magamistoas oli vaja UV-lampidega kanepit kasvatada; helikopterijuht Dennis Kanadast; maailma parima briti huumoriga Marc Londonist; paar Kanadast, kellega alati pulli sai, aga kelle kummagi nime ma teada ei saanudki; Graham Leedsist, kes töötas peobussis; Chelsea Hiinast, kes oli maailma kõige valjuhäälsem ja hüperaktiivsem hübriid Snookist ja Friendsi Janicest; Big Kev Hiinast, kes tegi maailma kõige paremaid nalju; Sophie ja Tom Birminghamist; Jim Melbourne'ist, kellega varahommikuni absinti jõime ja Disney laule laulsime; Peter Ameerikast, Casey ja Sky Melbourne'ist; Murray Šotimaalt; mormoon Kris Utah'st, kes ei tohtinud kohvi enne 18. eluaastat proovida; Zebulon Uus-Meremaalt; Lea Horvaatiast; Sina Saksamaalt; Frankie Londonist; Pog Manchesterist; rukkilille nööpaugus kandev Donncadh Iirimaalt; kõige šokolaadilembesem Carolina Saksamaalt, kellega koos me põhimõtteliselt ainult sõime ja kelle hostelis ma nii palju aega veetsin, et mind lõpuks selle elanikuks peeti. Ma armastan ja mäletan teid kõiki :)

ok nüüd picid halloweenist