Kahe postituse tagune miss "tänavu ma jõule ei tähista" 2014 ärkas toomapäeva hommikul üles, käis tööl ära ja tuli siis koju tube kraamima - ütleb ju vanarahvas, et kelle maja toomapäeval puhas ei ole, see on terve järgmise aasta räpane ja must (pealegi on meid nüüd majas kuuene rahvusvaheline komplekt ja kõik on juba sel aastal räpane ja must). Keset kõige intensiivsemat nõudepesu hakkasin aga iseenesest "Neil karjastel väljal" laulma ja siis panin juba youtubest kõik eesti- ja rootsikeelsed jõululaulud mängima ja alguses tuli areldi üks pisar ja siis teine ja siis lahistasin lihtsalt häbitult nutta.

Mitte sellepärast, et ma igatseks kodu või tahaks lund või kingitusi või pühade aegu korraks teisele poole maakera reisida, üldse mitte, ma olen siin väga rõõmus ja rahulik. Aga tol hetkel ma lihtsalt jälle tundsin, kui ilusaid asju inimesed loovad ja ehkki keegi (lähiaja generatsioonidest) pole Jumalat ega Jeesust kunagi näinudki, usutakse ja usaldatakse ikkagi ja vorbitakse neile isegi laule kirjutada. Et ongi mingi kord aastas, kus tullakse rutiinist välja ja ei ole järjekordne ärkan-lähen tööle-vajutan makaronid kõhtu-lähen magama päev, et ei minda poodi kõige ilusamat kleiti või naabrist paremat autot valima, vaid minnakse hoopis metsa ja valitakse kõige kaharam kuusk.

Mitte et ma nüüd asjade ostmisele kuidagi varju heita tahaks, neid läheb vahel ikka vaja ja ma ise ostaks ka, kui raha oleks. Aga mind lummab, et inimesed tegelikult ka viitsivad teha pingutusi, et üksteise ja enda vastu võimalikult nunnud olla; et hoolimata väidetavalt kõige ateistlikuma riigi tiitlist on Eestis jõulude ajal kirikud puupüsti täis ja lisaks jõululaua katmisele antakse ka hingele midagi süüa. Et jõulutunnelid ja asjad koguvad lastele ja puudusekannatajatele iganes raha ja ehk ei lebagi hapukapsa ja kartuli vahel teine eestlane, vaid võib-olla eksisteerib kurjus ainult delfi kommentaariumis. Et ilusaid laule tehakse ja kõik mu lapsepõlvejõulud möödusid nende saatel ja mu ema ja isa tegid nii palju, et ma kõige õnnelikum väike paks laps oleksin; et iga väiksemgi heategu on hea tegu ja alustada võib ükskõik kust. Sellepärast ma nutsin.

Jah, selliste asjade peale sa vahel nõusid pestes mõtled. Ja täna olen ma jälle linnas, tulin arsti vastuvõtule ja niisama ringi vahtima ja paari tunni pärast saan kokku Carolinaga, keda pea kaks kuud näinud pole. Ja seejärel vaatame, mis juhtub. Kõige ilusamaid jõule teile kõigile!

Niisiis alustasingi tööd kirsifarmis. Millegi revolutsioonilisega tegemist ei ole, võtad puult kirsi ja viskad ta ämbrisse ja võtad järgmise ja viskad sinnasamma ja teed siis seda kümme tundi järjest. Kui seinavärvija ja muruniitjana sain kiita, siis kirsikorjamises olin küll vaieldamatult kõige halvem ja kuna tagatipuks selgus, et selle töö eest farmipäevi siiski kirja ei saa, mõtlesin ennast varase ülestõusmisega ja töölt-voodisse-voodist-tööle elustiiliga enam mitte piinata. Nüüd olen remondi peal tagasi ja naudin oma paindlikku töögraafikut.

Nv-l käisin Melbournes, kuhu juba kuu aega sattunud polnud. Linn ja ookean tegid mind hullult rõõmsaks, osad inimesed ajasid hullult närvi ja osasid oli lihtsalt nii võrratult tore jälle näha. Ma olen nii õnnelik, et mu kõige esimesed siinsed sõbrad on endiselt mu elus ja elavad samas kohas ja mina lihtsalt lähen ja tulen ja lähen ja tulen ja nemad on ikka veel seal. Pakub sellist mõnusat stabiilsust ja turvatunnet, mida mul muidu siin just jalaga segada ei ole :D Aga pärast kuuajast oma toas elamist oli hästi veider kümne inimesega oma käimisi ja magamisi jagada ja ma täiega imestasin, kuidas seda kolm kuud järjest teha suutsin. Eks inimene ole oma harjumuse ori! 

Eelmise nädala palk tabas mind jumala ootamatult parasjagu just sel hetkel, kui kohalikus kaubanduskeskuses tšillimas (wifit rottimas) olin, nii et otsustasin teoks teha ammuse plaani vana telefon millegi natuke vähem närviajava ja võib-olla ka puudutusele reageeriva vastu välja vahetada ning internetis nolamine sai sellest hetkest kiiremaks kui kunagi varem. See omakorda langes nii toredasti kokku mu väikese eksistentsiaalse kriisiga, no mitte midagi ei suutnud teha ega viitsida ega plaanida ja mingit väljavaadet ega pointi millelgi ei näinud. Üks õhtu lihtsalt läksin istusin bussi peale, toetasin lõua kätele ja sõitsin tuimal ilmel mitu tundi edasi-tagasi. Bussijuht vaatas küll imelikult, aga ei öelnud sõnagi.

Siis jäin haigeks ja nüüd olengi paar päeva lihtsalt voodis lamanud. Ongi vist tegelikult hea refresh, sest lõpuks saab tegevusetusest kopp nii ette ja pärast ainult asju teekski. Kogemustest olen üldse õppinud, et mu puhul on parem lihtsalt olla lasta ja oma sisemistele tungidele anduda, no näiteks küpsisepaki kohene tühjakssöömine ja sellele järgnev magusajälestus töötab paremini kui iga päev ühe maiuse võtmine ja siis hambaid krigistades paki vahtimine :D Sama käib ka alkoholitarbimise mõõdukuse kohta, parem ikka reedel topelt kui laupäeval janune.

Kaks sakslast on mul ka nüüd majas ehk lõpuks saan kellegagi inglise keelt rääkida, samas see prantsuse invasioon töötas selles suhtes hästi, et lõpuks hakkasin juba nende omavahelistest vestlustest umbkaudu aru saama (frenchiedele endile seda targu siiski ei maininud).

Thats all folks

Saabusid siis majja lubatud backpackerid, tegu kahe prantsuse noormehega ja mõlemal kaasas kaks sellist kohvrit, kuhu mina looteasendis vabalt sisse ära mahuks. Ma ikka ja jälle üllatun sellest, kui palju manti inimesed endaga kaasa veavad - aga ega enne ei saagi aru, kui vähe sul tegelikult vaja on, kuni lihtsalt selle vähesega elama sunnitud oled. Ma ise enne tulekut mõistsin lennukriteeriumeid natuke valesti, arvasin, et võingi kaasa võtta ainult seitse kilo pardapagasit ja kuna ma eriti pikemat researchi teha ei viitsinud, siis seitsmeks ta jäigi. Hiljem eri linnade vahel liigeldes oli aga reaalselt selline situatsioon, et pärast kuut kilo oleksin pidanud juba summasid maksma ja see oli see mu kõige rotimast rotim nullpunkt, plaanisin juba supikööki külastada ja sünagoogi elama asuda ja no ei olnud mul hinge taga seda lisakopikat, millega ekstrapagasi eest tasuma hakata. Seega poetasin mõned varem hirmus vajalikuna tundunud asjad lennujaama pingile ja lootes, et need kellelegi vajalikuks osutuvad, elasin oma kuue kiloga edasi. Tänini hingan.

Okei, igatahes need prantslased on toredad, inglise keelt nad eriti ei räägi, nii et õhtused vestlused on võrdlemisi kurnavad. Täna sõitsid nad aga nädalavahetuseks Melbourne'i muusikafestivalile ja mina jäin kogu nende toidukraamiga üksi koju; kuna mul endal isiklikult on praegu külmikus ainult üks redis, siis kasutasin juhust ja lasin heal maitsta... homme muidugi pean uued asjad asemele ostma ja need pakid pooltühjaks sööma :D mis omakorda tähendab, et pärast seda olen ma vaene JA paks. Sometimes you just cant win.

Kirsifarmi pole mind senini lastud, eile käisime küll farmeriga rääkimas ja tema käskis esmaspäeval tagasi tulla. Heakene küll. Samal ajal sügasin ühte peni kõrva tagant ja ta omanik pistis mulle heast peast pihku kümme dollarit, et omale jõuluks midagi ilusat ostaksin.

Muide, kui on midagi, mis jõulumeeleolu teadmata pikaks ajaks ära ajab, siis on need Austraalia jõulud. Mu jaoks on lihtsalt groteskne, kuidas millestki nii armsast, hubasest ja lähedasi kokku toovast tehakse siuke vilkuvate diskotuledega palagan, kuidas päike lõõskab lagipähe ja rohelisel murul vihmutite kõrval seisavad plastmassist põhjapõdrad, kuidas plätude ja õllekõhtudega mehed seisavad trussade väel ehituspoes ja viskavad ostukärusse suvalisi ettejuhtuvaid kuule ja päkapikke. Nii et minul on suvi ja mingeid pühi ma tänavu tähistama ei hakka, aastavahetusega muidugi on teine lugu.

Täna käisime landlordiga prügimäel, viskasime nipet-näpet minema ja avastasime, et mäe kõrvale on keegi kaval ärihai sealtsamast leitud aardeid müüva poekese püsti pannud. Sain Russell Brandi autobiograafia 50 sendiga ja kuna olen üksi kodus, olen õhtut sisustanud selle valjusti ja inglise aktsendiga ettelugemisega. 

Thats about it, meeleolukaid advente ja kõike muud ilusat!

Viimaseid sündmusi ja keskkonnavahetusi silmas pidades on ühteaegu imelik ja rõõmustav näha, et mu reisikott tegelikult ka üle nädala aja samas paigas püsida suudab. Antud hetkel on ta visatud liblikamotiividega riidekappi, mis omakorda ühes kenas ehitusjärgus majas keset võrdlemisi künklikku ala või Eesti mõistes pigem kõrgmäestikku asub - tõusud ja laskumised on siin järsud ja tõenäoliselt lähevad mu kõrvad lõplikult lukust lahti alles tagasi kodumaale saabudes, aga õhk on värske, inimesi vähe ja põllumajanduslikku ala tohutult palju. Et juba varakult asfaldilt pigi lahti sulatama hakata, tõuseb päike igal hommikul maasikapõldude ja viljapuuaedade tagant, mina seevastu tõusen pensionieas landlord Hansu koputuse peale ja hakkan koos temaga seinu lihvima.

Tegi see Hans mulle kohe meie tutvuse alguses teatavaks, et tööinimesega tema näol tegemist ei ole ja nii juhtubki tihti, et pärast paaritunnist pahteldamist istume ta päevinäinud autosse ja sõidame mäetipukohvikusse teed jooma või mõnest lähemast väikelinnast sõõrikuid ostma; kell pool neli pärastlõunal on aga rangelt paika seatud beer o'clock, millest alates peavad kõik pintslid nurka visatud olema ja tööd enam edasi teha ei tohi. Seejärel lendavad laivi kõik naabrimehed, pojad, naised ja sugulased ning lahti läheb ennastsalgav tiksumine ja õllehävitamine, sellest viimasest ma küll kunagi osa ei võta, sest igapäevase traditsiooniga kaasa minnes oleksin vähem kui kuu ajaga alkohoolik valmis. Argipäev on argipäev ja pidu on pidu ja mulle isiklikult meeldib, kui need piirid on paigas... samas vaadates üldse mitte kaugele minevikku ei teagi nüüd öelda, kas ma just see kõige õigem inimene piiridest rääkima olengi.

Mingil hetkel aurustuvad need tüübid aga õhtuhämarusse ja mina jään majja üksi. Siis võtan riided seljast, panen raadio mängima, hakkan süüa tegema ja laulan iga jumalast antud laulu kaasa, treenin lihaseid, loen, tantsin, kirjutan, viskan spagaadi maha, võtan tolmu ja teen ühesõnaga kõike seda, mida kolm kuud hostelielu mulle ei võimaldanud. Või no tähendab, tõenäoliselt oleks ma kõike ka seal teha saanud, aga suurema või väiksema tõenäosusega oleks see lõppenud kõõrdpilkude või halvemal juhul väljaviskamisega.

Kui ma ühisköökides absoluutselt süüa teha ei viitsinud ja kulinaarsed saavutused võileiva või heal juhul nuudlitega tipnesid, siis nüüd on gaasipliidi ees toimetamine parim osa mu päevast. Hakin, keedan, praen, aurutan, maitsestan ja segan, kõike seda halbu poplugusid kaasa lauldes ja viimasel ajal ainult taimseid saaduseid kasutades - mingi vägi ikka on, mis mind sellest va loomsest eemale tõmbab. Pärast olen õnnelik ja söön oma õnnelikul rohelisel verandal ja mind kunagi ei väsi üllatamast igasugused värvilised linnud, kes tihtipeale suvalistest põõsastest välja lendavad: ibised, kookaburrad, papagoid, paabu- ja kanaarilinnud...

Ükspäev tuli Hans suure raamatuid täis kastiga mu tuppa ja nüüd viimastel päevadel olengi Roald Dahli teostesse kaevunud, just läbisin ta autobiograafia ja pean mütsi maha võtma autori ees, kes mu sõjakirjeldustest huvituma pani. Siis ühel teisel päeval sain naabritelt kutse ja läksin koos nendega Jehoova tunnistajate kogunemisele, päris lõbus oli, aga sellest mõni teine kord. Sekti astunud ma veel ei ole :D

Homme peaksid majja saabuma teised backpackerid, ülehomme algab töö kirsiistanduses. Mina olen rahul ja nüüd juba majanduslikult enam-vähem jalgel, teie aga hoidke ennast soojas ja tehke lumeingleid :)