Sunday, April 26, 2015

Ma vihkan tööd...

...aga lubasin sellele vabal ajal mitte mõelda, nii et alustan positiivsemalt noodilt. Elu on viimasel ajal nii-ii tore! Mina olen nii tore! Ma ei ole enam üldse see kui-keegi-mult-veel-küsib-kust-ma-pärit-olen-saab-ta-nuga-tüüp. Ma ei ole enam see kohut mõistev üleolev maailmavalutaja, ei ole isehakanud intelligent, ei ole monogaamiat eitav buddhapüüdlustega kibestunu. Ei vihka ma instagrami ega armasta kvaliteeti, ei ole see, kellena mind näha taheti, ei ole, sest lasin nähatahtjast lahti ja sain aru, kelleks ma ligimesel end ise, vabatahtlikult, elevuse ja satsiliste bikiinidega mürgitünni hüpates muuta lasin. Eks tekkinud geograafiline kaugus mängib kah muidugi rolli, ja mõningad eelmise nädala valgustavad kogemused, ja siis need toredad, lihtsad ja erisulelised inimesed, kes mu ümber praegu on...

Ma olen jälle mina, rõõmus mina, rõõmus, suhtlev, inimesi armastav ja neid päästa üritav mina, naeru kätte lämbuv ja rumal mina, ebaproduktiivne mina, isekas, hingav, kade, ehmunud ja pettunud mina, neljanda päeva juuste ja kraanikausis pestud tukaga mina, ebatäiuslik mina, mina, kes arvab, et Miley Cyrus on täitsa vahva ja et minu õnn Mumbai slummielanikke tegelikult vast näljasemaks ei muuda...

Ja nendest erisulelistest siis... no tähendab, jõudis pöidlaküüdiga siis siia saarele järjekordne Robinvale'i patroon, itaallane Alan, kellel on kõige lahedam aktsent ja keda kuulates tundub, nagu itaalia keelt räägitaks inglisekeelsete sõnadega.

-"Dude, your accent is so sexy!" (seda ei öelnud mina, vaid üks väike saksa poiss)
-"Everybody say that, but nobody fuck me..."

Aga põhitegelane on hoopis mees, kelle peale ta hääletas, nimelt kuuekümne ringis ebaõnnestunud rokisaurus Dean. Deanile meeldivad noored tüdrukud ja nendest ta siis laule kirjutada vihubki, igasugune enesekriitika tal puudub ja nii laulab ta need laulud ka sisse ja postitab oma facebooki lehele. Neid omakorda on lõbus ja tore vaadata teistel (kõige paremas mõttes, või noh, kõige paremas võimalikus...). Üksvahe olime Alani ja Deaniga nagu väike düsfunktsionaalne austraalia-itaalia-eesti pere, küll sõidutas hõbekõri meid randa ja mäetippu ja kui me Alaniga kivide peal hüppasime nagu õde-venda kängurut, lasi ta signaali ja meie ronisime jälle autosse ja tema viis meid jäätist ja pitsat sööma. Praegu korjab kusagil lõuna pool maasikaid.

Roadtripilt jõudis tagasi Timo, keda ma palju rohkem hindama hakanud olen ning kelle ja Alaniga me natuke vähem düsfunktsionaalse itaalia-saksa-eesti perekonna moodustame. Koos teeme spagette ja joome rõdul meega teed (mett ja teed varastame hosteli teiselt öövalvurilt).

Siis on siin järgmine kauaaegne külastaja, kanadalanna Sarah, kes on armas ja tark nagu Hermione. Temaga oleme teinud grilli peal õunapirukat ja šokolaadiküpsiseid (sest ahju pole) ja sel reedel läheme uisutama! Piruka peale meisterdasime muidu tainast kargud, sest inglane Rich murdis jalaluu ja lonkab ringi. Lihtsalt kaastundest.

Pühapäeval võttis minuga ühendust üks võileivakohviku igapäevane (pakk piima, kanavõileib, soolata friikartulid) külastaja ja pani ette, et ta võiks mind autoga Tasmaaniat avastama viia. Ega ma vastu olnud... sõitsime saare kõige lõunapoolsemasse punkti, mõnus oli mõelda, et üle mere järgmine maalapp on Antarktika. Retke käigus leidsime ka väikese kuuehaualise võsakalmistu ja in the middle of nowhere asuva kristallipoe; mul pole kunagi ühtegi kivi ega kristalli olnud ja midagi ma nendest ei tea, aga reisijuht ütles, et vali-vali, ma ostan sulle ühe. Midagi tõmbas malahhiidi poole ja nüüd on mul siis väike samblaroheline peopessa mahtuv talisman. Peangi nüüd googeldama, mille jaoks see täpsemalt on ja kuidas ma teda puhastada ja tarvitada saan...

Friday, April 17, 2015

Ehitamisest ja lõhkumisest

Seda va raamatukogu arvutiaega on mulle jumalast antud veel ainult kümme minutit, nii et kirjutan siia kiiruga ümber ühe lühikese päevikusissekande ja lähen siis oma võileibade tegemisest kangeid liigeseid sirutama.

Vahepealsete päevade sisse on muidu jäänud näiteks sellised asjad, et Monika Puutsa palus mul Saarte Häälde Tasmaaniast kirjutada, mida ma ka tegin, ja üks tore võõras Eesti tüdruk võttis ühendust ja küsis mu senise eluloo kohta. Sest ta oli tegemas minust kui viimase kümnendi luuletajast referaati (olin väga meelitatud ja jahmunud, et keegi mu kohta üldse sõna "luuletaja" kasutab, pigem tarvitasin lihtsalt nooremas eas liiga palju alkoholi ja valasin oma elupettumuse riimidesse :D ja endast teistele on kummaline rääkida. Ses suhtes, et blogin ma siin küll enamjaolt omaenda mõtteist ja asjadest, aga see on ju rohkem nagu internetti ilma konkreetse sihtgrupita teksti maha jätmine)

Siis olin ükspäev veel töö ja rutiini peale hästi vihane ja pärast mõtlesin natuke järele ja leidsin, et mu probleemid vist algavad liiga sagedasest kellavaatamisest. Kah mul suur unistaja, kes ilma kellata elada tahab... sellest mõni teine kord (ja nüüd olen jälle rahulikum).

11.03.2015

Ühest asjast tahtsin veel rääkida. Siis, kui reedel Port Arthurisse sõitsime, viis mingi tee peal tekkinud vestlus mind küsimuseni: mida on lihtsam üles ehitada kui lõhkuda?

Enamike asjadega on ju ikka vastupidi: veerand tunniga ehitatud kaardimaja laguneb sekundiga, kahekümne aasta jooksul loodud usaldussuhe hävineb üheainsa kõrvalehüppega, nädalaga (okei, mu puhul küll pigem kahe kuu, suguvõsa abi ja lakkamatu enesehaletsusega) kootud villases sokialges haigutab auk hooletu vardaliigutuse küsimusena.

Loomu poolest on kaos vist lihtsam tekkima kui kord, põhineb ta ju suuresti juhusel ja laiskusel... mida omakorda näib elus olevat rohkem kui süstemaatilist põhjendatust ja tahtejõudu. Või mine sa samas tea ka.

Tutvustasin seda mõttekäiku ja küsimust Nathanile, kui jäistest lainetest naasnud olin ja me mäepealses kohvikus kahekesi teiste järele ootasime. Ma lõdisesin natuke, ent ei tahtnud tema džemprit.

(Ei teagi, miks.. ahjaa, see oleks märjaks saanud ja siis ta oleks vinguma hakanud ja ma poleks viitsinud kuulata)

Governments, probably? Pakkusin välja ühe võimaliku vastuse. Governments, politics and all that systematic matter?

Yes. Power.

Paus. Vaatasime mõlemad taamal kive peksvaid laineid.

And anger, jätkas ta, once it's been built up...

Sadness! Lisasin ma õhinal, just try and destroy it when you're already in the sweet state of self-loathing. And how terribly difficult it is to start building happiness back on it...

Monday, April 13, 2015

Üks südasügisene rannaskäik

Pärast kontidesse pugevalt külma hommikut tuli ootamatult soe pärastlõunapäike pilvede tagant välja; laadisin ta käes patareisid ja jõin töölt kaasa võetud kohvi, mida mul oli seekord meeles cappuccinovahule lisada. Alati nii hästi läinud ei ole :D

Üks väljavõte nädalavahetusest.

11.04.2014

Itaalia ooperilaulja-kitarrist Alan ja tema austraallasest pöidlaküüt (ja ühtlasi uus parim sõber) Dean kutsusid mind ennist randa. Sõitsime pool tunnikest ja jõudsime imelisse kohta, kus allikas mürkrohelistel sammaldunud kividel voolas ja valevalgeid vahupritsmeid välja purskas, taamal vetes istusid kivil mingid huvitavad linnud ja mägedest tõusis loojanguroosat suitsu. Istusime mõnda aega, siis jalutasime edasi liivaranda.

Minu jaoks ongi vist kõige meditatiivsem ja rahustavam keskkond see, kui laine liugleb stoilise rahuga mööda liivast tasapinda kaldale ja mina kõnnin paljajalu madalas vees. Võiksin niimoodi küll igavesti jalutada, Tasmaaniale ringi peale teha, kui ainult aega oleks.

(Aga aega ju alati on...)

Ja siis seal kõndides mõtlesin veel sellest acknowledgementist. Teadvustamisest. Eile lugesin artiklit, kus üks elupõline people pleaser lõpuks teadvustas, et jah, ma olen närukael. Et on inimesi, kelle arust ma olen närukael, ja neid, kellele ma midagi ei tähenda, ja neid, kellele ma olen haiget teinud. Kas siis teadlikult või teadmata. Et minu kohuseks ei ole kõigi päästmine ja ma ei pea kellelegi meele järele olema.

Umbes niimoodi ta kirjutas.

Ma arvan, et teadvustamisest selles mõttes piisab, et sa lihtsalt tunnistad lõpuks endale, et jep, nii on, ja lükkad selle mõtte kusagile tagumisse sahtlisse ja lased oma hinge sügavaimal, sellel salajasimal, tõelisemal kihil, oma absoluutsel algel sellega edasi tegeleda. Ja ise saad samal ajal edasi liikuda.

Et hing tegelikult ootabki, et sa lihtsalt tunnistaksid. Ta on kogu aeg valves ja kui sa ükskord märku annad, haarab ta kohe tööriistad. Aga remonti ei saa hakata tegema enne, kui majaomanik tunnistab, et katus lekib ja korsten ajab vingu sisse ja kaevuvesi on sogane... et ravi ei saa saabuda enne, kui patsient mõistab, et on haige.

Rannal korjasime lõkkepuitu ja tegime tule. Lained loksusid kaldale ja Alan mängis kitarri ja laulis itaalia keeles; Deanil olid kaasas oliivid, juust, pähklid, ingveriõlu... viimasest siiski keeldusin.

Istusime, kuni pimedaks läks ja siis istusime natuke veel. Tuleasemel hõõgusid lõpuks vaid söed ja see oli täpselt selline punakulla kombinatsioon, et vaatad alla ja tekib tunne, nagu lendaksid öösel üle tuledes linna.





Friday, April 10, 2015

Jube väsimus, lõpetasin just kohvikus töönädala ja nüüd on paar mõnusat raamatukogutundi ja siis hakkab hosteli öövahetus.

Eile, kui raamatukogus oma asjadega lõpetanud olin ja kollaste laetuledega koridorist läbi klaasukse tänavale vaatasin, oli seal täpselt selline hämarik, nagu astuks Kuressaare raamatukogust Ferrumi ette. Et emps on kohe valmis koju liikuma ja mul on kotis mingid poolesoteerilised raamatud, mida kodus valikuliselt sirvima hakkan, ja õues on lumelõhn ja kodus on Liise ja soe ja piparkoogid. Hüppan veel rae keskusest läbi ja ostan spinati-fetajuustupiruka ja säästu kohukese ja hakkan siis Lossi tänavale Krediidipanka kõndima... kui ilusaks ja armsaks eemalolek argipäeva maalib.

Aga ei jalutanud ma siiski mitte Krediidipanka, vaid hoopis tagasi hosteli manu, ja külm oli ja tõmbasin käed varrukaisse ja pistsin nina sügavale salli. Ühest iiri pubist möödudes märkasin tuttavaid nägusid, kes mind enda juurde hõikasid - küll oli seal briti alkohoolikust kirjanikku Craigi ja itaalia moosekandist Alanit ja jamaika rastamuusikut Nayat.

Naya hiljutine elulugu oli umbes selline, et elanud ta naise ja lastega rahus ja üksmeeles Lõuna-Hobarti äärelinnas, naisega teinud nad kahekesi rastabändi ka ja siis ühel õhtul kuskil esinedes oli Naya kuulnud, et mitte kellelegi ta naise lauluhääl tegelikult ei meeldi. No ja mis Nayal siis muud üle jäi kui abikaasa bändist välja visata, naine seepeale võttis aga lapsed kaenlasse ja kadus ära Sydneysse. Nüüd võitleb Naya hooldusõiguse eest... siit moraal.

Lahkesti nad mulle aga siidreid igatahes välja tegid, ma kuskil kaks pinti vist jõin ja kolmanda alguses sisemiselt juba lausa karjusin enda peale, et kuule, lõpeta ära nüüd. Alkohol ei pane mind ennast enam üldse hästi tundma ja nüüd kuskil pärast jaanuari ongi nii olnud, et iga kord, kui keegi ümberringi joob, võtan moe pärast klaasi veini või pudeli õlut. Ja siis üks hetk mõtlesin juba nii, et mis ma tast tühjast siis üldse endale sisse kallan, ja tegin vahepeal täiskarske kuu... head asjad tulid minuni sel ajal. Toredad mõtted ja tulevikuplaanid ja kiusatust kusjuures üldse ei olnud.

Ja selles mõttes on see varakult jooma hakkamise traditsioon siin ikkagi tore, et enne kella kümmet õhtul olin juba ammu kodus ja voodis ja sain unetunde rohkemgi kui tavaliselt.

Craig muidu ütles mulle, et kuna ma alles kakskümmend olen, siis järgmised kümme aastat kirjutan veel väga halvasti, aga siis hakkab vaikselt paremuse poole minema ja vahepeal ära lõpetada ei tohi.

Tuesday, April 7, 2015

Maria Island ja muud juttu

Mina olen taas rutiinis, pühad selleks korraks jälle läbi ja üle elatud viis raamatukogu- ja töövaba päeva. Viimane polnud just raske :D Hostelis olin tegelikult öötööl ikka, aga see pole suur rassimine, lihtsalt istud ja ootad, et midagi toimuks ja siis vahepeal pesed nõusid ja vahepeal koristad kellegi okset... mõnikord saab keegi lõuga ja mõnikord saab öö läbi luuletusi kirjutada.

Mõtlesin mis ma mõtlesin ja mõtlesin siis välja, et ma vist hakkan siin blogis avaldama tekste, mida aeg-ajalt niisama märkmikusse kritseldanud olen. Noh, et saaks isiklikum ja kuidagi vahetum see siinne keskkond; olen alati unistanud raamatu avaldamisest ja siis ma pole väga julgenud oma mõtteid avaldada, sest äkki nad siis lähevad vanaks ja igavaks... aga midagi erku ja huvitavat seal ei ole niikuinii, raamatu väljaandmine pole eriti keskkonnasõbralik ja mina seevastu olen laisk. Eelmises sissekandes kirjutasin sellest voolavusest ka, no see ongi, et pigem jagan kõike tasuta teistega, muidu muutun pakisuhkrutüübiks...

Esimene sedamoodi sissekanne tuleb paari nädala tagusest retkest Maria Islandile.

13.03.2015

Tahtsin lihtsalt ära märkida, et oleme sakslanna Wicki ja austraallaste Johnny ja Leega tillukesele Maria saarele jõudnud. Lõkketules küpseb liha, valmistamist ootavad toored kartulid ja porgandid. Kirjutan telgis ja siia kostub lainemüha, ümberringi on palju puutumata lopsakust ja rohe-rohelisi mäeselgi. Ringi jooksevad vombatid ja vallabid; hane ja faasani vahepealsed kummalise väljanägemise ja veel kummalisema häälega linnud nokivad maast teri. Rand on paari sammu kaugusel ja päikeseloojang maalib kaldavee kuldseks.

Tulime siia tillukese, kahekümne inimese praamiga. Päike paistis ja sillerdas veepõllult üles küntud vahul, laine pritsis tekilolijad märjaks ja nägin kurja vaeva, et ühteaegu reelinguäärest ja kõigi nelja ilmakaare suunas lendlevast kleidisabast kinni hoida.


Nüüd on seljataga mitmetunnine rattamatk saare ühest otsast teise; nähtud on karamelli meenutavad siiruviirulised liivakoopad, mitmed nööpsilmadega karvased ümarikud vombatid, helesiniste vetega lahesopid (millest kõige kutsuvamasse ka alasti sisse hüppasin), metsateed, kus liiv nii valge, et maad tundub katvat lumi, ning rannad, kus liiv on sinaka varjundiga läbipaistev nagu palatihaige silmaalused.

Ratastega ikka mäest üles ja alla, nautimas vaateid ülemeremägedele, mis päikese heldusest sõltuvalt on kas tumesinised või smaragdrohelised. Tagumus annab nüüd küll tunda.

Telgile langevad vihmapiisad ja kilest seinu vaat et maa peale horisontaali õõtsutav tuul ähvardab mind koos ajutise koduga maast üles lennutada. Eile saime päris ehedaid looduselamusi, nimelt tegime süüa lahtises paargus ja pimeduse laskudes ronisid toidu lähedale kõikvõimalikud väikesed olevused - väike rotisarnane loomake, kes, nagu ma õppisin, on bandicoot, ja kaks opossumit, kes lae all ronisid ja laudade peal omavahel väga häälekalt võitlema hakkasid. Ümber paargu jooksid ringi kukkurkuradid; öö oli väikeseid silmi täis ja tundus, nagu oleksime loomaaias, kus eksponaatideks me ise.

Tagatipuks õnnestus ühel opossumil ka minu ja Wicki telgilukk lahti teha ja sisse ronida. Kui südaöösel pahaaimamatult magama minna tahtsime ja telgiukse avasime, istus pudulojus südamerahus seal ja mugis kahe suupoolega küpsiseid :D mina nende väikeste sabadega loomade kõige tulihingelisem fänn ei ole, pistsin kisa lahti, et Johnny meid päästma tuleks, Wicki oli aga vähe asjalikum osaline ja kõigutas telki teiselt poolt, et häbematu välja roniks. Aga selles mõttes on hea, et neid näritud küpsiseid enam keegi teine ei taha - jääbki mulle rohkem...

15.03.2015

Õhus on sügise loidust ning samas ka kevadist ärkamist, pealehakkamistahet. Sulen silmad ja tunnen, kuidas kuum suvepäike põski paitab, seejärel pühib selle aga karge ookeanihõnguline tuuleiil. Puude vahel sumisevad kimalased, kaugemal vidistab lind.

Telgid on kokku pandud, magamiskotid tagasi vutlareisse lükatud. Kogu kaasasolev maine tavaar on kärus ja ootab kaile veeretamist, lainemüha kostab siia puulauani, kus ma kirjutan.

Vallutasime täna mäetipu. Teistel olid matkasaapad ja toidumoona täis seljakotid, minul plätud ja üksainus veepudel. Õhk oli karge ja kuidagi täpselt niisugune, nagu varakevadisel Panga Pangal; tee tippu viis läbi vihmametsa, mis kõrgemaks-järsemaks muutudes aina niiskust ja tihedust juurde kogus. Kahe tunniga olime saare kõrgeimas punktis lamedatel kiviastangutel, vaade laius tüünele avaookeanile, teisel pool teadsime asuvat Uus-Meremaa... päästsin valla itsituse, mis õige pea kõhus vappuvaks naeruks kasvas.

"Mis juhtus?" pärisid teised, kui olin lõpetanud.

"Ma ei tea, mul vahel läheb nii..."