Nüüd on tähendab niimoodi, et enne kuskile minekut googeldan lende suurima tõenäosusega edasi lükkavaid kompaniisid ja siis ainult nendega sõitma hakkangi.

Sest eile lükati mu Indoneesia-lend 17 tundi edasi ja seda kõlaritest kuuldes ma mõtlesin, et mis siis ikka, on rohkemgi aega lennujaamas veedetud, siin on ju palvetuba ja inimesi saab jälgida ja seekord on mul isegi raha, et süüa osta...

(viimati jaanuaris jäin lolli peaga oma Hobarti lennust maha ja istusin siinsamas Melbourne'i lennujaamas 24 tundi, sentigi mul ei olnud ja nii ma siis lihtsalt olin ja mõtlesin, et tea mis must küll edasi saab. Sõin... ei mäletagi, ei söönudki vist midagi, mäkdonnist sai tasuta ainult pipart ja soola. Aga palvetoas toimus minuga mingi väga emotsionaalne puhang ja see aitas edaspidise elukorraldusega tegelikult väga palju, uuelt lehelt alustamise tunne oli. Vajalik oli. Ja siis lõpuks Laura halastas mulle ja ostis uue pileti, pärast oma tuludeklaratsioonist maksin talle tagasi).

       

Nii et seekord tõmbasin olukorrast suuremat pidamata omale salli tihedamini ümber ja lugesin Muumitrolli edasi. Ümberkaudsete reisijate porinat kuuldes selgus aga, et enamik rändajaid asjade sellist käiku ikkagi normaalseks ei pea; tegelikult ei teinud seda ka lennukompanii ja nii toimetati meid pärast pikka (pikka, pikka) järjekordades seismist lähedalasuvatesse hotellidesse.

Ja siis mul oli järsku... tuba :D Selline tuba, kus ma öösel ei kuule kahekümne inimese norskamist, kus keegi mu kõrvalvoodis ei seksi, kus ma saan voodist alasti vannituppa jalutada ja kraanist tuleb sooja vett ja mul on suur kuue padja ja kahe tekiga voodi ja saan laulda ja tantsida ja telkust George Clooneyga talk showd vahtida. Jah, mu sõbrad, vot see on alles elu...

Eile hommikul jätsin muidu hüvasti Alani ja Gabrieli ja Sarah' ja üldse Hobartiga, nii palju olen seda airport shuttlet hosteli eest ära sõitmas näinud ja mõtelnud, et küll kunagi tuleb ka minu tund. Ja siis ta lõpuks tuli ja ma olin isegi natuke sentimentaalne, kuulasin klappidest Time to Say Goodbye ja pühkisin põselt pisara :D

Melbournes oli mul paar tundi ja seal ma jälle sain aru, miks see linn mul nii hinges on. Ta on valgusküllasem kui Hobart, temas on elu ja sagimist ja muusikat ja rahvuslikku mitmekülgsust, seda kultuuride sulatuskatla elujõulist podisemist. Hobart on nii kõrvaline, hostelist välja astudes näed-kuuled põhimõtteliselt ainult austraallasi ja kui keegi nagu sinagi mujalt on, siis poeb kohe soe tunne südamesse. Ja tänavamuusik on pigem sensatsioon kui norm...

Aga Melbourne jah, nostalgitsemise mõttes võtsin trammi kesklinnast läbi palmide ja merevaatega esplanaadi oma vanasse töökohta ja siis sealt oma kõige esimesse hostelisse. Mõtlesin, et kas huvitav on seal veel keegi minu ajastukaaslastest alles, aga teenindajadki olid uute vastu välja vahetatud.

Ja nii paljusid asju ma ei mäletanud või polnud enne tähele pannud. Et kui trammipeatusest hostelisse jalutada, siis üle katuste paistavad meri ja mäed. Kuidas ma seda varem näinud ei olnud? Tegelikult järele mõeldes ma ju töölt koju jalutasin alati pimedas, ehk sellepärast siis...

Aga kuidas ma ei mäletanud alleed väikese sinise kupliga kirikuga, või vanaaegsete jalgrataste poodi, mis ju kah sama teelõigu peale jäid ja olid nähtavad ka peatuse poole minnes? Kas hommikuti oli tõesti alati nii kiire?

Sellised küsimused ja sellised lood. Eile küll mõtlesin, et no nüüd ütlen küll Melbourne'ile viimast korda head aega (oma arust olen seda juba kuskil seitse korda teinud), aga paar tundi hiljem olin juba jälle sinna tagasi eskorditud...:D nii et küllap ei jäänud ka see meie viimaseks kohtumiseks, inshallah.

Lõpp

Lõpetasin just oma viimase võileivapalee tööpäeva ja kõndisin sealt välja joovastusega. Et kas tõesti on võimalik, et ma olen nüüd vaba (nojah, tegelikult olin enne ju ka, aga pappi oli vaja) ja jätan juba homme hosteli ja Hobarti ja Austraalia seljataha, astumaks vastu uutele inimestele ja olukordadele.

(mu sõrmed ei paindunud kirjutama "seiklustele", mu arust seiklus peaks ikka toimuma tormisel maailmamerel või tihedas džunglis ja sisaldama endas verejanulisi lõvisid ja surmasuust päästetavaid kauneid daame)

Igatahes, ma mäletan neid tundeid, millega kaks kuud tagasi samast kohast väljusin. Olin just kinnitust saanud, et olengi tööle võetud... sama joovastus, uskmatus, kas tõesti hakkan nüüd omama seda materjali, mille eest rikkad ja ilusad supermarketis omale meelepärast toitu valimas käivad, kas tõesti võin ma jätta rahule paljaks tõmbunud virsikupuu? Küllap vist!

Ja siis tänane rõõm selle pärast, et ma ei pea enam viis korda tunnis Kanye Westi ja Rihanna laulu kuulma, et ma ei pea enam nägema täpselt samu lõustu, kes iga päev ühte ja sama toitu tellivad. Bobile friikad ja salat, Jenile kofeiinivaba kohv, Jonile kanavõileib, roosa triiksärgiga mehele beef&gravy roll...

Aga raamatukokku tulin ma tegelikult möödunud nädalavahetust üles tähendama.

Lõuna-Tasmaania veed on noil päevil helendavat planktonit täis, ta peidab ennast öö mustade vetevoogude alla ja kui teda sõbralikult togida, ta näitab oma elektrisinist sädelevat fluorestsentsi.

Jalutasime Gabrieliga kolmel järjestikusel südaööl inimtühja linnasadamasse, ainult paadid loksusid seal tasakesi, korjasime vee äärest austrikarpe ja kiviklibu ja lennutasime neid vette...

...see hetk, kui visatu veepinda puudutab ja miljonid molekulid justkui viirusest nakatuvad ja helendavaks erksiniseks värvuvad, see moment paneb õhku ahmima. Ühe merekarbiviskega lood omaenda põgusa linnutee, oma ajutise galaktika...

Olime seal kaua, viskasime kõhuli ja songerdasime kätega vees, sõrmeotsad jäiseid sädemeid pildumas. 

Sama töö teeb muidu veel tõhusamini ära vastu kallast peksev laine, meie juhtusime seda aga vaatama kanali äärest, kus noh, laineid ei ole. Tähtsad fotograafiamaastiku ninad on selle maagilise nähtuse purki püüdnud aga niimoodi:

Jah, nüüd mul on tunne, et ma võin minna.

Bush party

Hull lugu, ma üldse ei oska oma viimast kahte nädalavahetust sõnadesse panna, kuigi väga tahaks. Olen siin üritanud ja proovinud ja sisse joodud kohv kah ei aita, tavaliselt teeb ta keskendumise ja kirjutamise sujuvaks ja võtab siis pärast oma lõivu, muutes mind närviliseks ja värisevaks ja tuues pimeduse saabudes ängistusegi peale. Kohvipohmell ühesõnaga. Kohmell. Ei tahaks nüüd, et ta ilmaasjata saabuks...

Hosteli uus öövalvur Marc ikka ütleb, et if you try and try and don't succeed, maybe you should try something else.

Olgu, viimane katse.

Minu Itaalia semu Alan sõbrunes hiljuti ühe kohaliku tüdruku Shannoniga ja tema teab alati, kui, nagu öeldakse, kuskil miskit toimub - ja ülemöödunud nädalavahetusel toimus öökülmade kiuste metsapidu, kuhu sõitsime koos nende ja lisaks veel paari teise eurooplasega.

Vaated, nagu siin ikka, laiusid sõltuvalt valgusest sinistele või rohelistele mägedele ja alla orgudele; mida lähemale tuli mets, seda augulisemaks läks kruusatee.

Kividele tõmmatud roosad särgid tähistasid kohta, kust tuli paremale keerata ja auto parkida, kilomeetrike läbi padriku looduse tukslevasse südamesse kõndida ning juba lõkete ja telkide ümber istuvaid ja tossavaid karvaseid-sulelisi-värvilisi näha. Sealt edasi oli tilluke lagendik sõnajalgadesse uppunud DJ-puldi, paari loodusliku küttekeha, puude alla ehitatud väikeste haldjavarjualuste ja veel rohkemate värvilistega... oli siniseid juukseid ja haldjatiibu, oli ahvimütse ja indiaanisulgi, oli kudumeid ja vilti.

Plinkivad valgustid muutsid kogu juba kottpimeda metsaaluse sähvivroheliseks ja -punaseks; hiigelsuurtest kõlaritest kostusid üha võimsamad helid, džunglihuiked, hüpnoossed loosunglaused. See metsalagendik, see oligi vist umbes-täpselt see, mida siit Tasmaaniast algselt üldse otsisin, seal sain ma sellest aru.

Kõik lõhnas värskelt ja niiskelt, kõrgusse kaardusid teravad tumerohelised eukalüptilehed, ümberringi tegutsesid igasugused heasoovlikud haldjas-inimesed ja kasvasid maagilised seened. Ja tähed...

...tähed. Ma olen neid vist juba liiga palju maininud, aga selle fenomeni poolest on Austraalia maapiirkonnad nii tugevalt üle kõikidest teistest kohtadest, kus kunagi viibinud olen. Ma ei tea, kas seda põhjustab vähene linnakuma või puudulik osoonikiht või lihtsalt soodne asukoht, aga neid on siin nii palju ja nad tunduvad palju eredamad ja lähemal ja Linnutee on selgesti näha ja kui sa pimedas jalutad, siis sa ei saa vaadata enda ette, sa pead heitma pea kuklasse ja niimoodi kõndima, sest vaatepilt on liiga ilus, et sellest sekundikegi kaotada.

Väikene kohvik oli seal ka, kui nälg näpistas, ostsin vegeburgeri ja jagasin seda metsaserval ühe vähemalt sama näljase koeraga. See oligi täpselt selline keskkond, kus sa enda asjad lihtsalt täiesti suvalisse kohta maha jätad ja sealsamas tead, et nad tulevad sinu juurde tagasi ja mitte keegi neid võtma ei hakka...

...okei, tegelikult on mu jaoks vist iga keskkond selline :D

Uinusin lõkke ääres liivakotil, järgmisel hommikul ostsin veel kohvikust ingveriteed ja kui linna tagasi hääletasin, oli maas õhuke lumekirme.

Aga jah, niimoodi sai oldud, seal sain aru, kui palju ebavajalikku võistlust on maailmas. Ja üksteise kartmist. Oleme ju kõik tehtud täpselt samast materjalist, tahame ja kardame enamjaolt samu asju, meis toimuvad samad protsessid ja kõik on üks ja üks on kõik. Nii selgesti jõudis see seal kohale. See on ka üks põhjustest, miks ma tahan rohkem blogida, ennast rohkem avada, näidata julgelt oma haavatavust. Elab see ju igaühes ja pole mõtet luua oma tunnete ette steriilset fassaadi, kui nad meis kõigis ühtemoodi käärivad...

Ja et elu ei ole must-valge, et see on kuskilt muinasjuttude vastandamisvõttest õpitud illusioon. Ma kipun ennast ja teisi ja olukordi alati defineerima, üritan leida ühest lahendust, universaale... aga et kõiges ja kõigis on kõike, on killukesi ühest ja teisest. Oot, humans of new yorkis keegi kunagi ütles...

(... ma nüüd scrollisin kuskil tund aega, et seda leida)

"I can't stand moral absolutism. You know, there's always that guy who wants to point out that Martin Luther King cheated on his wife - as if he obviously couldn't have been a great person if he did something like that. Or someone will bring out an inspirational quote, and get you to agree, and then inform you that Hitler said it. As if a good thought couldn't come from Hitler. Moral absolutism keeps us from learning from the past. It's easy to say: 'Hitler was a demon. Nazis were all bad seeds.' That's simple. It's much harder to say: 'Is that humanity? Is that me?'"

Ja jäägu need hiljutisema nädalavahetuse võlud siis järgmiseks kirjutamiskorraks.

Kaks päeva veel tööl käia...

Eelmise postituse lisaks veel, et jumala sitt laul võitis ja pange põlema need sillad.

:D

Ei, tegelikult oleks mul oma viimaste Tasmaania nädalate kohta hästi palju ütelda, aga raamatukoguaega ei anna venitada ja täna on hoopis meilide kirjutamise päev. Kuna ma hiljuti oma facebooki ära kustutasin, on perekond tagajalgadel, ei mahu neile pähe see asi...

...lisaks see lehelugu, mis nüüd äsja Saarte Hääles avaldus, küll rääkisin ma seal pöidlaküüdiga liiklemisest ja rahavabast elust ja rannal magamisest, nii et natuke mures ollakse sealpool.

Igatahes on mul nüüd paar pidevat kirjavahetust, papaga rootsi keeles ja empsiga eesti keeles ja Bristoli Jacki ja Detroiti Nathaniga inglise keeles ja hiljuti farmi lahkunud Itaalia Gabrieliga üritame kah ühendust hoida ja ma siis pikin sinna teksti sisse itaaliakeelseid väljendeid, mis ta mulle õpetanud on. Ja korrespondents Regiinaga, olgu ta siis parajasti tihedam või harvem, teeb alati rõõmsaks ja rahulikuks.

Youtube abiga õpin praegu vene keelt kah sekka, nimelt jõudsin natuke aega tagasi arusaamale, et kui ma kõiki neid keeli osata tahan, mida ma tahan, siis alustada tuleb kohe. Praegu. Mitte karta oskamatust või keelte segiajamist, mitte jääda lootma, et ehk kunagi, kuskil...

Aga jah, kirjade kirjutamisel ja nende lugemisel on ikka hoopis teine maik kui facebookis jagatavate proteiinišeikide taustal plinkivasse kastikesse trükkimisel ja momentaanse vastuse saamisel.

Konto kustutamise põhjus oli muidu lihtsalt see, et aega tahtsin rohkem. Muudeks asjadeks. Seda kuramuse scrollimist on nii raske lõpetada, kui sa ükskord alustad... ja sõpradega käis grupivestluses üks pidev laul ja tants ja trummilöömine ja siis tundus nii võimatu siin üksinda neid viimaseid töönädalaid teha, kui nemad on nii kaugel ja samas meenub pidevalt nende olemasolu ja tegelikult tahaks lihtsalt kõigiga koos panksil olla ja chili con carnet süüa või siis Ilona juures köögis istuda ja Charliet kõrva tagant sügada. Ah, kui tulen, käin kõikide köögid läbi... :D

Nii et jah, nüüd ma üritan olla kohal ja nautida võimalikult väheste virtuaalsete ahvatlustega seda, mis mul siinsamas käeulatuses on. Mida on tegelikult väga palju (sellest järgmises postituses). Kui vaja, saab kätte muidu aadressil katarina.meri@gmail.com

Neli päeva veel tööl käia...

Eurovisiooniteemalist joigu

Kuna ma parajasti siin maakera kuklapoolel asun ja aasta kultuurisündmust samas nagu maha magada ei taha, tuli sel nädalal korra äratuskell hommikul kella nelja peale seada ja kaks korda on nüüd veel ees. Eurovisioon! Siin on märkmikusissekanne eilsest hommikust.

20.05.2015

Tere Anita sünnipäeva! Kell on pool kaheksa ja oma tavapärase ärkan-(riided on eelnevast õhtust juba seljas)-torkan-hambaharja-suhu-jooksen-tööle rutiini asemel olen jõudnud juba asju teha. Hommikul ärkasin kell neli, käisin duši all ja riietusin ja tegin omale peatselt algava kultuurikokteili puhuks kreeka jogurtit kiivi ja banaani ja belviita hompsiga ja siis tõmbasin diivanile teki alla kerra, et youtubest esimese poolfinaali otseülekannet vaatama hakata.

No mulle ikka meeldib see üritus, palju kultuurikilde ja innovaatilisust ja kunsti ja enese proovilepanekut ja sekka ka lihtsalt laussõgedust. Iga maa võib ennast esindada täpselt nii, nagu ise tahab. Olen hakanud siin Austraalias mõistma, kui eriline on paik, kus sündinud olen. No esiteks, et on üldse maailmanurgake täiesti oma keele ja ikkagi suhteliselt kokkuhoidvate inimestega. Et on isamaalised laulud.

Ma üldiselt olen (viimastel aastatel, mitte siis, kui me Ullaga kumbki omale väikesed sinimustvalged ostsime ja siis neid lehvitades tänaval kõndisime ja laulsime, et Lepa Toomas ostis telekanali...) patriotismi peale vaadanud nii, et see on nii pseudo ja isetekitatud ja ei tähenda ju tegelikult midagi... no mu alateadlik maailmaideaal kaldub mingil imelikul põhjusel sinnapoole, et peaksime vist üleüldse kõik alasti ringi jooksma, free range porgandeid ja seeni sööma, grupiseksi harrastama ja lihtsalt samblaonnis istuma ja telku asemel taevatähtedest meelelahutust otsima. Ühesõnaga, olema ahv. Ja kõik see ülejäänu, millega meid siia loodud ei ole, on pseudo.

Aga ma ise ju ei harrasta ühtegi nendest asjadest ega tahagi, või noh, tähti ja sammalt armastan küll, aga magada eelistan ikka kindla katuse all ja oma alastust meeldib ka katta ja polügaamia pole ka ilmselt ikka minu jaoks, ütelgu karvased hipid, mida tahavad. Niisiis... et mis siis üldse pole pseudo. Tähed jah.

Igatahes see rahvuslik kuuluvus ikka loeb ka ja on tegelikult ilus asi. Nathan ikka seostas seda uhkuse ja üleolevusega ja natsionalismiga ja taunis seda tugevalt, aga Nathan ei ole eestlane. Ma ei mõtlegi seda, et tõmmata rind kummi selle pärast, mitu ümberkaudset maad sinu esivanemad kunagi sõjas alistanud on või kui palju olümpiamedaleid koju toonud... et mitte seda, mis meid teistest rahvastest eristab, vaid seda, mis meid siinsamas, omadega, ühendab ja kokku toob. Et on omad naljad ja väikene kultuurikene ja oma keel, mis teistele päkapikumulinana kõlab. Ja et kurgus nii ilusti nöörib, kui kõik koos "Lendab mesipuu poole" laulame. Minu arvates see ei ole uhkus. Minu arvates on see rõõm.

Ja siis miks on veel lisaks eestlane olemisele tore ka juba eurooplaseks saanud olla, on see, et samas ümberringi on kümneid niisuguseid erinevaid kultuure. Paari sõidutunni kaugusel. Austraallasel ja kanadalasel seda ei ole, sõida mitu päeva ja ikka sama riik...

Ja selleaastasest Eurovisioonist siis. Slogan on tal ju "Building bridges" ja minu arust hästi temaatiline ses mõttes, et eelmise aasta võiduga ju nagu ehitati sild LGBT kogukonnast "tavainimeseni" (parema termini otsingul). Selle kleidis meesterahva-habemega naisterahvaga (nüüd, poolfinaalis, meenutas ta oma olemuselt aga millegipärast Ojasaart, ehk oli asi pükskostüümis...:D). Ja laulueelsed klipid kujutasid erinevate Euroopa riikide lõimumist Austria kommete ja tavadega, ilusad klipid olid muidu, mul mitu korda tuli pisar silma.

Ja silmatorkav osa lauludest oli mu arust ka kuidagi... isetu. Nii isetu, kui eurovisioonil osaleja olla saab muidugi. Et oli sõdade ebavajalikkusest laulvaid ungarlasi (subtiitreid ainult, pagan, tänavu ei näinudki, Marko Reikopi mesimagus hääl kah kõrva ei paitanud...) ja neid, kes laulu lõpus ütlesid, et don't leave your children behind. Ja et üks volüümikas daam laulis, et I'm different and it's okay (siin tulevad muidugi need diabeedid ja rasvumishaigused mängu, aga no Jumal, me ju kõik sureme ühel päeval) ja siis see valges riietuses grupp vist laulis sellest, et meil on ainult üks elu (teadaolevalt!!) ja võime kõik seda ise oma parema äranägemise järgi elada. Ja Soome bändis olid ju üldse puudega inimesed...

On jah kommerts ja rahategemine see üritus, aga see on ju siiski ainult kõrvalsaadus. Umbes nagu jõulud. Tean nii paljusid inimesi, kes vihkavad jõule, sest see on kaubanduspüha... no ma ei tea, sa ei pea ju ostma seda plastikust jõuluvana, kui sa ei taha. Mulle on alati jõulud sümboliseerinud aega, kus on paar vaba kalendripäeva, et aeg maha võtta ja küünalt põletada ja lähedasi näha ja häid asju süüa ja kirikus käia ja hardaid laule kuulata. Sama ka eurovisiooniga. Võib ju vaadelda kõike kui paha-paha rahategemismasinat ja siis samas võib näha seda kui üritust, millel tegelikult on ju suur hääl ja mis tegelikult mingil määral ehitabki sildu ja mille saatel on lahe sõpradega krõpsu süüa ja naerda ja lihtsalt elust rõõmu tunda.

Nagu lubatud, läks heietamiseks. Tore, et Eesti edasi sai, ma ise oleks ka hääletanud, aga pole juba paar kuud kõnekat olnud :) tegelikult on vahva niimoodi funktsioneerida, aeg-ajalt vaatan et oi näe, vastamata kõne või sõnum, millele tegelikult ehk reageerida tahaks... aga mis sa ära teed, elame edasi.

Inimestest: Sarah (ja temale Eestist)

Kõik viimased pärastlõunad olen põhiliselt veetnud koos Sarah'ga Kanadast, sest ta on selline easy-going väike armas animehuviline sõbralik tüdruk, kes viitsib kõiki maailma asju teha (mina seevastu ei viitsi mitte midagi teha, nii et kõik püsib väga ilusti balansis).

Ja kui tark ta on! Mul endal on nii, et isegi kui ma teaks fakte, siis ma ei oskaks neid nii hästi põhjendada ja edasi anda. Ta on nagu inimgoogle, kellelt võib ükskõik mida küsida ja saada hästi lahtiseletatud vastuse.

Miks kõik Nickelbacki vihkavad? Oota, ma kohe seletan sulle! (nagu ma aru sain, oli asi selles, et Kanada popkultuur koosnes ainult USA mõjutustest ja Kanada hakkas kõigest väest omaenda noortekultuuri peale pressima ja mitte ainult oma riigile, vaid ka USAle, mis päädis sellega, et Kanada raadiost võis põhimõtteliselt päev läbi kuulda ainult Nickelbacki, ja USA omast vist kah rohkem kui neile tegelikult meeldinuks, see hakkas aga inimestele pinda käima. Tegelikult on ju hullemaid asju maailmas küll ja veel, ISIS näiteks ja kodutud kassid, internetis ringi kolades jääb aga teine mulje...)

Millisel istmel on autos kõige turvalisem istuda? Pole probleemi! (taga keskmisel, sest - pikk teaduslik jutt, mida ma ei mäleta, ja isegi kui üldjoontes mäletaks, ei oskaks kirja panna)

Kas on mingi söök, ainuüksi millest võib elu lõpuni toituda ja ikkagi suhteliselt normaalselt ära elada? Põhimõtteliselt küll! (piim ja kartul)

Ja ükski nali pole tema jaoks pühadustteotav.

Kord juhtus niimoodi, et Torontost lennukiga New Yorki sõites sattus ta hoopis Norrasse (seejuures vahemaandumisega Islandil, kus ta fallosemuuseumisse läks). Ma ei teadnudki, et peale "Üksinda kodus" niisugused asjad päriselt ka juhtuvad, lennujaamad ja lennud on ju nii turvatud ja reglementeeritud, aga näe, juhtus. Norras õppis ta ära väljendid "tusen takk" ja "du är snill".

Mina siis omakorda olen talle natuke eesti kultuuri tutvustanud ja millegipärast on ta väga huvitatud olnud. Ma üldiselt pole väga varmas oma maast rääkima, kaua ma ikka teistele jahun, et ja-jah, sööme verivorsti ja oleme oma miljoni inimesega maailma kõige uskmatum riik (kas see fakt on kuskil päriselt kinnitatud ka?). Tähendab, kuni keegi ei küsi, siis ma ei jutusta ka. Tihti ütlen inimestele üldse, et olen pärit Rootsist, sest ma lihtsalt ei vii-ii-iitsi hakata jälle otsast pihta seletama, et kus see Eesti otsapidi asub ja miks keegi kunagi mu rahvuskaaslasi kuskil kohanud ei ole. Naljakas, enne Austraaliasse tulemist rääkisid mulle kõik, kuidas siin on eestlasi nagu murdu, tegelikult olen üheksa kuu jooksul kohanud viite. Ju nad on siis kõik Perthis või Broome'is või kuskil mujal soojas, mina loll üksinda külmetan...

Igatahes algas see suur Maarjamaa tutvustamine siis kuskilt sealtmaalt, et näitasin talle youtubest laulupeo videosid, mul endal läks süda muidugi härdaks ja kurgus hakkas pitsitama, Sarah aga ütles, et pole kunagi kuskil korraga nii palju ainult valge rassi esindajaid näinud. Ise läksin siis kuskile ära ja poole tunni pärast tulin tagasi, selleks ajaks oli ta juba kuulanud Parvepoisse ja Lea Liitmaad ja vahtis parajasti Vanu ja Kobedaid. Paraku tuli mul inglise keeles lahti seletada ka sarja süžee... olgu taevas tänatud, et ta Kreisiraadiot ei leidnud.

Siis rääkisin, kuidas kunagi oli igal esmaspäevaõhtul telekast CSI ja paar aastat hiljem "Meeleheitel koduperenaised" ja kuidas neid esmaspäevi ikka pikisilmi oodatud sai. Ta leidis, et see on väga kurb :D mulle endale tundub nüüd ka natuke...

Mul endal läks lõbusaks siis, kui avastasin, kui taun eesti keel on (seda maailma kõige paremas ja armastavamas mõttes). Enne ma tavaliselt rehmasin, et neliteist käänet on ja et on jah päris raske keel ja et ei, ei ole vene keelega sarnane, aga nüüd saab pulli hoopis samatähenduslike sõnadega!

"Well, yeah, the word for "or" is also used for "butter"..."

""Voting in elections" also means "hitchhiking"..."

""Of fire and ice" can stand for "come and stay" as well..."

Tjah, sellised lood. Lisan, kui veel meelde tuleb, praegu hakkab raamatukoguaeg lõppema (rott olla pole häbiasi).

Taevas on piimjas läbitungimatu pilvekiht ja mul on nii palju head muusikat, mida kuulata (Timo läks tagasi Saksamaale, enne seda tegi mulle aga listi valitud paladest), raamatuid, mida lugeda (hetkel nautlen Bulgakovi "Meistrit ja Margaritat"), mõtteid, mida kirja panna, ja siis veel juba varem kirja pandud mõtteid, mida kohendada ja korrastada ja lihvida.

On plaane, mida teostada, on nööre, mida malahhiidi ümber punuda, on inimesi, kellega hostelis öösel kõrvitsapirukat teha ja Harry Potterit vaadata. On aega nädalavahetusi pidada ja aega sõpradega ühenduses olla. On.. kõike on.

Ükspäev just mõtlesin, et kui iga päev üks lehekülg kirjutada, siis aasta pärast on ju valmis täitsa arvestatava pikkusega raamat. Selle projekti kallal nüüd iga päev raamatukogus töötangi ja esimest korda (selles) elus on mul ka niisugune enam-vähem värvikas süžeeidee olemas, mõte muide hakkas idanema siis, kui Sarah'ga kõrvitsapüreesuppi ja naani tegime.

...jah, jube palju kõrvitsat on kah praegu mu elus...

...ja ma olen nii noor ja kümne aasta pärast olen ma ikka veel noor. Ja ma võin ükskõik mida teha (sina ka). Mu arvates on seda nii oluline aeg-ajalt endale meelde tuletada, sest mõistus on ju nii aldis igasugu kunstlikult loodud süsteeme omaks võtma.

Ah, kuidas mulle meeldib see piimjas läbitungimatu pilvekiht.

Jaa-jaa. Igasugused asjad juhtuvad. Olin just teisipäeval jõudnud internetiavarustes oma tööpõlgust väljendada ja siis kolmapäeval öeldi mulle hostelist, et olen vallandatud. Süüdistatuna järgmises:

1) kodututel siin tasuta ööbida laskmine (aga väljas on ju külm...)

2) veidrate inimestega sõbrustamine (tõenäoliselt Dean)

3) privaattubade võtmete andmine paaridele, kes tunnikese jagu omaette olla tahtsid (aga oleme ju noored vaid korra), ja

4) ise mitte nii privaatseks jäämine (sama ääremärkus), ja kõige tipuks

4) fakt, et minu järgi käis küsimas "narkarivälimusega" noormees (pole õrna aimugi).

Aga eks ma ikka rohkem rõõmustasin kui kurvastasin. Mind polegi varem kuskilt lahti lastud ja siis järsku oli hoobilt palju rohkem vabadust juures, küll 120 dollari eesti nädalas, aga siiski. Alaniga mõtlesime siis, et omastame hoopis telgid ja magamiskotid ja läheme seiklema ja otsime nii muuseas kuskil mujal uued tööd, sest nagu mu kolmekuusest rahatust ametiootamisest selgus, on see ju lihtsamast lihtsam. Vahepeal teeme muidugi lõket ja laulame tule ümber ja grillime kujuteldavaid vahukomme.

Järgmisel päeval läksin oma palgalisele tööle võileivapaleesse ja leidsin kohe väga hea mooduse, kuidas tunnid kiiremini liikuma panna - tuleb lihtsalt seada eesmärgiks ülemust päeva jooksul oma lahkumisest teavitada ja siis seda kogu aeg poole tunni võrra edasi lükata, kuni lõpuks on närvid krussis ja sa tööpäeva lõpus poole põrandapühkimise pealt lihtsalt välja purskad, et Ithinkimleavinextuesday.

Ja olles selle siis niimoodi pahinal välja öelnud, jäin mõttesse. Mille pagana pärast ma nüüd seda tegema peaks? Hea küll, saaks seigelda ja Harry Potteri seitsmendat osa mängida, aga hetkel on mul ju ikkagi stabiilne sissetulek ja kuu aja pärast olen paigas, kus ma kohe üldse rahatuks jääda ei tahaks. Austraalias juba oskan ilma rahata toimida, Aasias... ei tea.. ja oleks hea tahtejõuharjutus see võileivatamine ikkagi lõpuni teha, mitte jälle minema kapata.

"Pardon?" küsis boss.

"I think I'll be.. steaming... next tuesday... yeah it's supposed to be like 15 degrees out," päästsin end kähku ja pööritasin selga keerates silmi, sest ma olen idikas.

"That's not warm," ütles boss.

Pühkisin põrandat edasi. Neli nädalat veel tööl käia...