Tuesday, June 30, 2015

Miski pole muutunud...

...aga lehti sirvides või sõpradega rääkides vahetevahel nagu ikka annab tunda ka, et tegelikult ma vist ikka ei olegi kogu aeg siin olnud. 

Lääne-Saare vald näiteks. Ma mäletan, et enne äraminekut mingi valdade ühendamise diskussioon nagu oli jah, aga kirjutasin selle umbes sama utoopia arvele nagu see Kuivastu-Virtsu vaheline sild ja elasin edasi. Ja nüüd täna Saarte Hääle tagumiselt lehelt eakate sünnipäevi lugedes (see on üks minu ja empsi lemmikajaviiteid, üks loeb sellise Alviine-Elfriede taolise nime ette ja teine arvab ära, kui vanaks sünnipäevalaps tänavu saab) ma nägin, et oligi osade nimede alla kirjutatud selline uhke double-barrelled kohanimemoodustis. Tohoh tonti eksole.

..ja siis see ka, et kui me sõpradega Pangal jaanipäeva pidasime ja ma nii kenasti palusin, et kuule paneme nüüd selle nõmmeliivateeee-laulu, röökisid nad ühest suust "EIIIIII" juba enne, kui ma laualt uue krõpsu järgi jõudsin haarata. Seda siis olla vahepeal söögi alla ja söögi peale kuuldud ja kõikidele käivat ilgelt pinda. 

Aga muidu jah, tegusalt on elatud siin vahepeal. Saabumisnädalal läksin kohe tööle ja sattusin vanematepoolse kuulirahe alla, et mida ma küll õppima lähen ja miks mul ainult üks töökoht on ja miks ma õigusteadust või ärijuhtimist õppima minna ei taha. Ühist keelt nad minevikus nagu väga leidnud ei ole, aga asi tundub toimivat paremini nüüd, kui on olemas ühine vaenlane - kampsunierialadest huvitatud järeltulija. Pikapeale hakkab selliste vestluste suhtes aga juba tekkima immuunsus ja ma suudan ilma suuremalt närvi minemata selgitada, miks ka minu valitud õpisuund kasulik ja õnnelikuks tegev olla võib. Koerad hauguvad, karavan... nojah.

Aa, ja enne blogi lugejanumbreid vaadates ma nägin, et tegelikult jõutakse endiselt siia näiteks otsingusõnadega "austraalia 2015" ja "kirsifarm" ja natuke kahju hakkab siis neist inimestest, et nad pahaaimamatult hoopis Katarina Meri hingeliste otsingute otsa koperdavad. Aga ma siis üritan need enam-vähem reisimisest rääkivad postitused siia vasakule veergu ära organiseerida ja siis.. ja siis elame edasi nagu ennemuiste.

Wednesday, June 17, 2015

Oroviir, mõtsatii..

Ja kui see ongi nii, et ma tegelikult jäin oma Lõuna-Austraalia kitsukeses hostelivoodis pärast tööd lihtsalt tukkuma ja näen seda kõike praegust unes, siis...

...siis las ma palun elan edasi seda lopsakasrohelist unenägu, millest küünituvad taevani sinised käpalised ja sirelilõhn, kus öösel ei lähe mitte kunagi pimedaks ja kadakate all teeveerel on äärepealt valmis metsmaasikad; kus jahe hiliskevad oleks nagu mu saabumist oodanud ja koos maikellukestega natukeseks veel õhku heljuma jäänud.

Hämaruse laskudes tõuseb niitudelt udu, ta äratab vanad tunded ja lõhnad, mis eelmisel suvel õhku rippuma jäid ja südame nüüd nii magusa kiiruga põksuma panevad. Meri on ikka tuttavlikult tumesinine, ta loksub oma igavest laulu edasi ja tema kohal kriiskavad elujanulised kajakad...

Külmkapp on toitu täis, voodid ühtviisi pehmed nii linnas kui Pangal ja raadios räägitakse nendesamade sõnadega, mis sul kõige sügavamini hingesopis helisevad. Liise on minust sentimeetri jagu pikem ja sõbrad peavad pritsumaja taga piknikku ja on su tuleku puhuks Abba mängima pannud, räime saab ja krõpsu dipikaga ja kohukest ja musta leiba ja...

Saun on kuum ja vastniidetud kastene muru jahe. Tiigid seisavad oma stoilises rahus, linnud vidistavad üle nende, sirelid linnas on nii pikaks sirgunud ja enne oma lapsepõlvetoas uinumist kuuled, kuidas papa köögis lehte keerab.

Las ma palun elan edasi seda unenägu...

Sunday, June 14, 2015

Olen nüüd neli tundi siin Bangkoki lennujaamas istunud ja kuus-pool on veel ees. Siis on üksteist tundi lennukil ja kaheksa järgmises lennujaamas, siis kaks tundi Tallinna-lennukis ja vanaema juures ja siis saab neli tundi autos istuda ja siis saab Kuressaarde. Misjärgselt ma ilmselt ei istu enam tükk aega.

Aga ennist ma leidsin kotipõhjast sada bahti ja ostsin kaks võileiba ja olin selle üle nii õnnelik, et mu hingerahu ei kõigutanud ka ei-tea-kust välja hüpanud viiekümnendates eluaastates inglise mees, kes kätt põlve peale ajas ja palus, et ma teda siinsamas lennujaamas kirglikult suudlema hakkaksin...


...no mida sa teed sellises olukorras eksole. Ma keerasin talle selja ja raputasin käe ära ja jäin sinna lihtsalt istuma, mingi aeg ta siis vist andis alla ja läks ära. Ja mis mind kõige rohkem häiris, oli see, et ümberkaudsete inimeste pilgud olid meile naelutatud, et oh huvitav mis tüdruk nüüd teeb.


Ja seda on sellistes olukordades nii palju, kõik lihtsalt vahivad ja keegi ei tee midagi. Ma ei ütle, et keegi nüüd mind päästma tormama oleks pidanud, see oli suhteliselt mõttetu olukord, aga kui sa näiteks oled kuskil peol ja mingi sada korda blokid ja tead, et su pingutustest üksi ei ole kasu ja kõik näevad ja käituvad edasi, nagu kõik oleks meganormaalne ja sa peaks tegelikult isegi tänulik olema, et sulle üldse tähelepanu pööratakse, siis... teeb kurvaks. Aga noh jah on hullemaid asju maailmas.


Igatahes Bangkok linnana mulle lõpuks tegelikult ikka väga meeldis. Päevavalguses on ta hästi värvitu, selline määrdunudvalgete ehitusmonstrumitega linnahiiglane, aga hämaruse langedes saab omale põlevad silmad pähe ja hakkab elama koos toidulõhnade ja kaupmeeste ja tuhandete värvitud naistega, kes tänavanurkadel häälekalt kas siis süüa või juua või massaaži või ennast pakuvad. Bangkok on naine, see on kindel. Kirev, kartmatu ja karismaatiline naine.


Temas on suured vastuolud, ultramodernse kaubanduskeskuse kõrval peesitab laisas päikeselõõsas tempel, mille ette tuuakse andamiks maasikafantat ja pudelivett; mungakloostri läheduses luusivad meigitud ladyboyd ja taksojuhid pakuvad usinalt su ping-pong showle viimist (kes ei tea, googeldagu). Usk ja jumalateotus eksisteerivad nii lähestikku, et piir nende vahel hägustub ja sulab öökuumusesse, lendub taevasse koos viirukisuitsuga...


Ta on pidutsejate paradiis, seljakotirändurite transiitlinn, siit on ühtviisi kerge lennata nii Euroopasse kui Austraaliasse; ta ühendab need kontinendid Kagu-Aasiaga ja laseb kohtuda vandersellidel, kellest igaühel rääkida oma lugu. Austraalias oli selles suhtes natuke igavam, et keskmine reisija oli pärit Saksamaalt, vastselt keskkooli lõpetanud ja nüüd oma esimest suurt reisi korda saatmas (nojah, ma ise olen ju ka kõik need asjad, ainult selle vahega, et Eestist), siin aga on valdav enamus tagasiteel koju ja kogemusi vahetada oi kui palju.


Kui keegi selle esimese pildi kohta huvi tunneb, et kuidas ma oma olematute finantsidega nihukese basseini ääres külitada sain, siis me Louise'i ja Leaga tegelikult lihtsalt jalutasime mõnel korral ühe hotelli fuajeest läbi ja siis liftiga sõitsime sellisele katusele. Pole häbi olla rott...










Wednesday, June 10, 2015

Bang cock, päev üks

Jõudsin siia siis pühapäeval pärast järjekordset lennujaamas veedetud ööd ja nagu ei osanudki endaga muud pihta hakata, kui hosteli ümbruses ringi kammida ja riisi sööma minna. Praegu on naljakas mõelda, kuidas ma algul olin nii kartlik neid räpaseid tänavaid kõndides ja mõtlesin, et igal sammul tahavad mind nahka pista verejanulised rotid. Nüüd pole asigi.

Hosteli algne seltskond pani mind ahastama, aga siis tutvusin prantslanna Lea ja rootslanna Louise'iga. Ma tavaliselt reisil olen see 'üksi üksi' tüüp, aga seekord teadsin, et ma kohe kindlasti üksi olla ei taha. Ja siis läks elu toredaks.

Esmaspäeval käisime keni punakuldseid budistlikke templeid vaatamas ja mulle nende sisenemisetikettide juures hirmsasti meeldib, et jalatsite puudumist mitte ei taunita, vaid sa lausa ei tohi nendega sinna sisse minna. Ometi üks normaalne koht (kivi ööklubide kapsaaeda, sest üks normaalne inimene ei saa ju ometi kingadega tantsida...)

Siis pärast läksime ühe mungakloostri mediteerimiskoopasse ja keskendusime seal oma aistingute suhtes teadlik olemisele. Noh, et kui sa seal mati peal silmad kinni istud ja põlv hakkab valu tegema, siis mõistad seda ja teadvustad omale mõttes, et pain, pain, pain, ja idee järgi peaksid muutuma sõltumatuks vaatlejaks ja olema sellest tundest lahus, sest siis see ei ole enam osa sinust, see lihtsalt... on.

Seda tehnikat ma ju tegelikult hakkasin harrastama siis, kui kuskil 17 olin ja enam ei viitsinud igal peol nutta. Et sa ei ole sinu ego, sa oled vaatleja, ja vaatlejale ei saa miski haiget teha. Kurbusega oskan nüüdseks vist päris hästi toime tulla, hirmuga veel mitte.

Sest mus närib pidevalt päris palju hirmu ja ma ei tea, kas teistes ka. Ilmalikke asju peale rottide ma väga ei karda, aga just surma ja lähedaste kaotust ja seda, et ma valmistan teistele pettumuse, kui ära suren....:D

Tegelikult kui ma just Austraaliasse saabunud olin, siis ma näiteks ei mäletanud, misasi see hirm on, sest siis ma olingi - üksi. Ma ei tundnud, et mind miski millegagi/kellegagi seoks ja siia vist kirjutasin kah, et if you've got nothing you've got nothing to lose. Ja see ei sõltu mitte sellest, mis sul tegelikult olemas on, vaid just neist sidemeist, mille enda ja teiste vahele mõtled.

...sest mida rohkem attached sa oled, seda rohkem sa kannatad. The more you love the more you suffer. Ja ma ju tean, et sellepärast mul oligi eelmine nädal see hirmuhoog, sest ma armastan seda elu kõigi selle keerdkäikudega nii tohutult palju, ja oma koduseid, ja oma sõpru, ja siis mus laagerduv hirm selle kõige kaotamise ees võimendus. Ma ju tean. Aga vahel lihtsalt läheb vaja maailma kõige suurema naeratusega budistlikku munka selle kõige meelde tuletamiseks.

Poole meditatsiooni pealt tundsin õnne endasse voogamas ega viitsinud enam silmad kinni passida, vahtisin hoopis rõõmsa irvega klassis ringi ja tundsin, et minu mediteerimistöö on selleks korraks tehtud.

Ja jah, ma tegelikult olin ju hoopis Bangkokist rääkimas. Nojah, siis me sõitsime tuk-tukiga koju ja teised rääkisid oma reisidest ja mus hakkas jälle pulbitsema see tunne, et ma vist ikka ei jää eluks ajaks koju, nagu eelmisel nädalal plaanisin. Et kõik on täitsa ületatav, kui vaid mõtlemise kuidagi õigele sagedusele saab.






Monday, June 8, 2015

Tjah, et Bali siis. Nägin teda ju ikkagi turisti, pealegi pärast üheksakuulist võõrsilolekut veits ära flippinud turisti pilguga, kes kõigele vaatamata üritas sellest Bali-apelsinist võimalikult palju välja pigistada ja tegelikult vist suutiski. Iga päev mõtlesin, et täna jään voodisse emoma ja ootan, et päev õhtusse jookseks, aga alati läks teisiti.

Seega nägin ma

1) laostunud seljakotiränduri Balit, kus takso võtmise asemel tuleb oma puuduva orienteerumistajuga mööda tänavaid ekselda ja kogu aeg valesse kohta sattuda, kümneminutiline teelõik kogemata kombel kolmetunniseks teha ja pärast hostelisse pakinuudleid sööma minna. 

Aga see on üks väga tõhusaid reisimise viise, sa hingad sisse neid sooju sagivaid tänavaid, kõikehõlmavat viirukilõhna ja seda lõunamaa eluarteri tukslemist; vaatad, kuidas mustade läikivate juustega naised hommikuti banaanilehtedesse sätitud viirukite ja puuviljadega andamid maha asetavad ja neil taas algavat päeva õnnistada lasevad, kuidas poodide-lettide ette visatakse pangega vett ja uus kauplemistsükkel võib alata. On küll palav ja oled küll väsinud, aga jalutad edasi ja näed paari lehma ja siis jõuad lõpuks läbi kõige selle randa ja paned end lihtsalt liivale pikali. Ja lained kõrva ääres loksuvad omasoodu, nendel on aega terve maa ja ilm ja nemad ei karda ega muretse mitte millegi pärast.

2) kohaliku ärireisija Balit, kus jagad labida ja palja ülakehaga töölistele käske ja tõmbad siis hotelli selle kõige eest varjule ja ostad kartulikrõpse ja vaatad uudiseid

ja

3) rikka austraallase Balit, kus kohalikku inimest näeb basseinibaari leti taga kõrvuni naeratusega kokteile šeikimas ja sulle hommikusöögiks omletti keeramas, kus alkohol voolab ojadena ja kõik on naeruväärselt odav.

Erinevalt Indoneesia islamistlikest saartest on Bali hinduistlik ja siin valitseb kastisüsteem, küll vist aga mitte nii tugev kui Indias. Sel teemal just Ainiga kirjutasime ja ma ütlesin, et inimesed tunduvad jube lihtsad ja õnnelikud, et ehk ongi see seepärast, et nad tunnetavad täpselt oma kohta elus ja usaldavad tuleviku osas Jumalat. Et seal võib-olla peitub rohkem rahulolu kui individualismis ja enese kõige eest vastutavana tundmises, pidevas otsinguis ja enda teistega võrdlemises. 

Aga ma ei lähe seda teed, et ütlen, et see nüüd kuidagi õigem või valem viis elada oleks, elada võib igat moodi, kasti kuuludes või narkot tehes ja pidu pannes või voodis nutifoni kaevudes või nõrkemiseni töötades või seedripuu all võrkkiiges lesides. Peaasi, et endal mõnus on, saja aasta pärast enam niikuinii keegi ei mäleta. 

Ah, ja siis seal on veel templeid ja templikesi jalaga segada. Ilusad, kivist, ornamenteeritud. Igal sammul näed mõnda ja mõtled, et ilusaid asju ikka viitsivad inimesed teha.






Sunday, June 7, 2015

Miks ma enam Balil ei ole

Reisikirju ja -raamatuid lugedes olen alati nii romantiseerinud neid kohti, kus keegi on hirmul ja väike ja üksi selle tohutu maailma ees ja nutab mulksudes kuskil põrandal ja on valmis oma tagumise poole ära andma, et koju saada. Ei tea, siuke ilus ja endaga lähendav kogemus tundub olevat ja ilmselt ongi, kuni ise seda koged.

Viimased päevad on möödunud küllaltki toredalt ja soojalt ja samas vaikimisi selle kolemusta ängistuse vastu võideldes. Neljapäeva õhtul ma mõtlesin, et peaks midagi lõbusat ja noortepärast tegema ja tegin pulli mõttes meigigi näkku ja läksin üksinda sinnasamma all-you-can-eat-restorani, mida Bobby mulle õhtu varem näidanud oli. All-you-can-drink oli seal kah, aga püsisin esiti apelsinimahla peal.

Vot ja siis ma istusin selles ilusas katusebaaris oma paberist päikesevarjuga mahlaga ja sume oli öö ja mahe tuuleiil puhus mulle näkku, ja kõik inimesed ümberringi olid oma sõpradega ja ilusad ja päevitunud ja naersid ja tantsisid ja lõid üksteisele külge ja mina ei osanud kellelegi läheneda ja siis ma tundsin ennast jälle nii põhjatult üksi ja kodust nii otsatult kaugel, pealegi ma pelgan hirmsasti lennureise ja mõte kolmest eelolevast ei tundunud üldse ahvatlev. Läksin tualetti ja paningi ennast pikali põrandale ja must purskus pisaratena välja kõik see, mida ma siin viimase nädala jooksul olen üritanud alla suruda ja nii ma seal nutsin, nii suur ja ähvardav tundus mulle maailm.

Ja siis tuli mulle meelde vana eesti rahvatarkus, et kui ei ole surmatõbi...

...siis saab ikka viinast abi. Ja neelasin pisarad alla ja käte värisedes läksin tellisin omale mingi kohaliku kokteili ja olukorda ilma suuremat ilustamata hakkasin jooma. Ja leidsin ühe Filipiini tüdruku, kes kah üksinda baarileti ääres istus ja ta rääkis oma Hollandi poiss-sõbrast ja Euroopa-reisidest ja surfamisest ja siis mulle meenus, et jah tõepoolest, ka teised inimesed reisivad ja jäävad enamasti seda tehes isegi ellu ja on rõõmsad ja vahel on kurvad ja jõuavad üldjuhul koju tagasi. See on hea tunne, see tunne, et sa ei ole üksi. Aga ta on kerge meelest minema...

Jah, ja siis leidsid mind kaks Austraaliast pärit venda ja naersime ja tantsisime ja olime päevitunud ja ilusad ja siis olin ma juba kolmandat korda ühe nädala jooksul tasuta hotellitoas, jäime sinna kaheks ööpäevaks lihtsalt niisama tolknema ja käisime basseinis ja tellisime muudkui room servicet ja siis eile hommikul ma ärkasin sealtsamast jälle üles ja mulle irvitas otsa seesama kalekülm masendus ja ma tundsin, et ma pean liikvel olema, et ma ei saa samasse kohta jääda.

Päris huvitav, ma alati olen end emotsionaalselt suht stabiilseks inimeseks pidanud, aga eks see paradiisisaarel olemine juba kord on üks õudselt raske asi taluda.

Nohjah ja siis ma hüppasin oma hostelist läbi ja vinnasin seljakoti õlale ja sõitsin lennujaama ja ostsin pileti Jakartasse ja sealt ma olin täiesti valmis kirjutama empsile, et kuule palun osta mulle pilet koju või vähemalt kuskile Euroopasse, mul savi ma võin Eestisse hääletada... aga sain sõnasabast kinni ja mõtlesin et olgu mis on, niimoodi nädal enne kojuminekut on küll veits luuser sellise palvega lagedale tulla :D

Eks ma siis istusin seal järjekordses lennujaamas ja keskkonnavahetus andis kah väikese kuklavopsu, kui ma seal oma mitte väga katva värvilise kleidiga olin ja kõik ülejäänud naised olid looritatud juuste ja kehade ja mõningad ka silmadega. Tõmbasin oma õhukese roosa salli õlgadele (ja nutsin natuke veel).

Aga praegu ma kirjutan ülaltpoolt pilvi, olen teel Bangkokki ja juba suhteliselt rahulik, edasiliikumine annab siiski mingi kindlustunde ja mu kõrval istub armas indoneeslanna. Temaga siis tunnikese vestlesime, ta nimelt töötab Indoneesia presidendi heaks ja oli just teel oma kolme parima sõbrannaga väljateenitud rannapuhkust pidama.

Järgmises postituses ma lõpetan selle igikestva endateemalise inina ja kirjutan Indoneesiast ja Taist ja kõigest kenast ja liblikatest võib-olla kah.

Wednesday, June 3, 2015

Hommikul ärkasime Bobbyga kumbki oma vooditest üles (peen ridadevaheline remark täpsustamaks, et ma omale sülle langenud mugavuste eest mitte natuuras ei tasu) ja läksime hommikust sööma.

Ma indoneesiakeelsest menüüst suurt midagi aru ei saanud, aga kuskile ma näpuga vehkisin ja siis hiljem lajatati ette pannkook ananassitäidisega. Hea oli ja mulle siinsed naisteenindajad muidu õudselt meeldivad, nii õrnalt ja tasakaalukalt hõljuvad nad ringi, malbe naeratus alati näol.

Vot ja siis läks Bobby oma miitingule ja mina jäin basseini äärde ja võtsin päikest ja ujusin jälle paar-kolm tõmmet ja pärast hakkasime mööda saare läänekallast tagasi sõitma.

Selleks ajaks olid muidu nii helesinise taevalaotuse ette sõudnud tihedad pilved ja lõppeks hakkas neist paduvihma ladistama, hall veesein ümbritses udus plinkivaid autotulesid. Möödusime neljast õnnetuspaigast, kahel korral oli veoauto kraavi sõitnud ja kahel olid mootorrattad verelaikude kõrval kummuli. Ülejäänud liiklus oli kah nii närviline, oh kuidas neile meeldib signaalitada ja overtake'ida. Kujutan vaimusilmas ette lõunamaade autokoolieksameid, teooriaosa ilmselt ei ole ja siis praktikas pannakse nad kuivalt rooli ja mida võimsama hääle autopasun välja võtab, seda kindlamini läbi saanud oled.

Jah, hall ja rusuv ja närviline oli ja autoraadiost tuli muudkui aga üks võõramaakeelne joru ja Bobby torkis alatasa mind oma luidra sõrmega ja oli oma küsimustega nüüd hoopis julgem. Tahtis teada, et kas Eestis saab endale poest püssi osta ja kas pornot tohib vaadata ja kas ma mitte ei tahaks temaga abielluda (ütlesin viisakalt ära).

Ja nii hiilis ligi äng ja ma tundsin ennast nii lõpmatult üksi keset seda vihma ja automerd ja õnnetusi ja hoopis teises reaalsuses elavaid inimesi. Aga eks see ole kah üks tähtsaid olemise vorme, tajuda teravalt oma kaledat üksiolekut, oma isikliku eksistentsi täielikkust. Üksi siia maailma ju tulime ja üksi siit läheme...

....ja nüüd helgemalt noodilt. Igatahes sain oma ängistuse kuidagi kontrolli alla ja siis millalgi jõudsime tagasi hostelisse ka ja ta viis mu mopeediga läbi sooja ööelust keeva linna all-you-can-eat-restorani. Mul tegelikult oli temast kopp juba väga ees, aga samas ma ei taha ise raha toidu peale kulutada ja tema ei taha üksi süüa, nii et win-win olukord täitsa. Ja mopeedi peal juuste lehvides istudes olin juba päris rahulik ja mõtlesin, et elu on ikka elamist väärt.

Hermann Hesse oma raamatus "Narcissus and Goldmund" (midagi natuke teistsugust eesti keeles, aga ma ei viitsi googeldada) kirjutas, et rahu ei saavutata ühel hetkel terveks eluajaks. Et rahu kaotatakse ja otsitakse ja leitakse iga päev uuesti, et kõik õitseb ja koltub, koltub ja õitseb taas.

Tuesday, June 2, 2015

Istume hotellitoas ja vaatame indoneesiakeelset saadet käteta sündinud pianistidest. Või õigemini käib saade õhukonditsioneeri huugamisele taustaks ja Bobby klõbistab arvutis tööasju ja mina trükin blogisissekannet ja seinal ripub oranžides toonides palmidega maal. Enne ujusin džunglivaatega basseinis paar tõmmet ja rüüpasin terrassil melonijoogikest, siis andsime sõbralikele ahvidele banaane ja käisime sumedasse öhe mähkunud laternatega välirestoranis söömas. 

Ei ole ma müstilisel teel rikastunud, et sellisesse kohta sattusin (vastupidi, eile kalkulatsioone tehes jõudsin järeldusele, et ma olen ilge rott ja kojujõudmiseni saab heal juhul kiirnuudleid süüa), aga oma vähe mondäänsemas hostelis röstsaiale moosi määrides kõnetas mind neljakümnendates eluaastates Sumatra ärimees Bobby ja küsis, kas ma olen juba palju saarel ringi vaadanud.

Mu eitava vastuse peale ta teatas, et sõidab homme tööasjus Bali põhjaossa ja et kas ma ei tahaks ka kaasa minna. Tööreisid üksinda olla hirmus igavad ja et me ööbiks siis hotellis ja sõidaks järgmisel päeval läbi ilusate kohtade tagasi. Ja ta teeks mulle kõik välja...:D

Natuke kõhklesin, aga andsin oma jah-sõna ja jalutasin ise randa ujuma. Kui tagasi tulin, oli ta juba hosteli ees hakkamas ja ütles, et viieteist minuti pärast on minek. Nojah, täna, eile, homme, viieteist minuti pärast, ega seal suurt vahet ju tegelikult pole...

Ja asusime teele. Autos vesteldes selgus, et ta on abikaasa ja kolme lapse isa, tööasjuks on kalakasvandus ja -eksport ja siis selle jaoks ehitusjärgus olevaid basseine me vaatama lähemegi. Sõitsime läbi väikeste Bali külade, lopsakas on siin kõik. Viirukilõhnaline ja hambutu naeratusega ja päikeselaiguline ja räpane ja värviline ja lopsakas. Inimesed tunduvad õnnelikud, kes talutab paela otsas siga, kes kannab pea peal õllevaate.

Tjah, sealt me siis siia jõudsime.

Ja vastukaaluks see koht, kus ma end püsivamalt sisse seadnud olen, on ilusama rannajoone ja peopiirkonnaga ja igal sammul üritavad sind vaest valget inimest nöörida hiiglasliku naeratusega tänavakaupmehed. Lärm ja muusika ja sagin ja laine loksumine ühesõnaga. 

Siin aga on vaikus, ainult palvelekutsung kostab üle katuste vahetevahel...