Praegu ma panen oma elus muutusi toimuma. Võib-olla need saavad teoks ja võib-olla need ei saa, aga kõige tähtsam on see, et üksinda pimedal jalgrattateel tantsides ja pead kuklasse heites tähti vaadates olen ma jälle väga-väga õnnelik.

Eile käisime Ullaga Viljandis Kärdil külas ja vahepeal pidas Ilona musta sünnipäeva. Esmaspäeval oli üks kõige toredam istumine Regiina ja Kajaga meie pool, jõime piparmünditeed ja panime maailma paika ja tegime veel teed ja leidsime, et me oleme ikka veel noored ja lahedad ja meie päralt on maailm valla. Niisugustest istumistest ammutan ma elujõudu, niisugused olemised on palju rohkem väärt kui plinkivate valgustite ja valju muusika saatel meeste sebimine. Kuigi eks ka seda ole minevikus omajagu tehtud.

Kõik on ja kõik on hea. Praegu olen kodus ja minu pere on hoopis ära Türgis, aga ma tean, et nad söövad seal seda head kaamelisita peal küpsetatud leiba ja naudivad soojust ja see teeb mind ütlemata rõõmsaks. Minul siin on kassid ja homme lähen oma armsale Pangale.