Ma ei mäletanud, kui mustasilmsed need õhtud olid.
Ma ei mäletanud, et kell neli pärastlõunal on väljas juba kottpime ja ilma plinkivate fooritulede ja aknasse kumavate jõulukaunistusteta võtakski maad halastamatu valgusetus nagu öösiti Pangal. Seal on pimedus kõikehõlmav, teda ei sega sagimine ega lohuta linnakuma, hääletult lehvib ta oma ronkmustas üksilduses ning tilgub vaikselt räästast alla samblasse.
Ma ei mäletanud, et too trööstitu tumedus suudab enamatki, et kahekümne teisest novembrist kuni valguse vastukäiguni on minna veel pikk maa ning vaatamata välismaal romantiseeritud põhjamaisele jõuluajale detsember siinmail ilmselt siiski lund ei tähenda.
Tegelikult ma ise toimin sellistes oludes paremini ja olen kordades tegusam kui suvel, sest pidev päikesekiirgus muudab loiuks ja tõstab sihid silme eest ära ja siis käidki kogu aeg niimoodi ringi, et oh suvi on, peaks midagi räigelt lahedat tegema, aga mitte midagi ei oska endaga ette võtta. Talvel on aga täiesti aktsepteeritav ka ebalahedaid asju teha.
Ma lihtsalt ei mäletanud.
Aga ma mäletasin neid vahepealse kahe aastaga täiesti meelest läinud tundeid, mis sirutasid oma kombitsad mu kõhtu tagasi just selsamal hetkel, kui ühikas küünlaid põletasin ja selle Elvise loo jälle mängima panin.
Kuidas oli kah jõulueelne pimedusaeg, see nii paljudele läbihammustamiseks kõige raskem pähkel, kuidas ma kas enda arvates või päriselt olin armunud või lihtsalt mingi järjekordse kinnisidee küüsis. Kuidas me Liisega istusime elutoas ja ta oli just kitarri mängima õppinud ja me todasama Elvise laulu laulsime.
Kuidas see laul oli tol aastal ka coca-cola jõulureklaamis, mille lõpus jooksis ekraanil "Mina usun sinusse ka. Jõuluvana" ja kuidas ma selle koha peal alati natuke pisaratesse purskusin, sest usk, eriti kui ta on kaasinimesesse, on ilus. Sest sul ei olegi garantiisid, aga ometi oled sa valmis kõik oma munad mingisse ühte korvi panema ja mitte midagi vastu saamata lihtsalt uskuma.
Kuidas väljas oli külm ja sees oli soe ja emme tuli oma musta vihmast märja mantli ja suurte kottidega tuppa - ta ostab alati liiga palju süüa - ja lõhnas hästi ja kallistas meid ja me rääkisime oma päevast ja naersime ja sõime piparkooke. Kuidas selliseid pärastlõunaid oli täiesti mitu ja kuidas ma tegelikult tahtsin oma hinge veel ühe teise hinge võrra täita, aga tema oli kaugel ja kalk ja kättesaamatu ja mina sellevõrra veel rohkem armunud ja armetu ja ahastuses.
Aga niimoodi tagasivaates ma olen alati mõelnud, et need hetked pere ja elvise ja piparkookidega olid alati need, mis tegelikult lugesid. Ja üldsegi ei lugenud need lollakad lahe ja chill ja huvitav olemise üritused, mida ma toona nii pidulikult läbi viisin ja seeläbi mingit heakskiitu või egosilitust ootasin.
Nohjah, vähemalt võrsus sellest üks vahva räpplugu. Aga armastus oli tegelikult mu ümber ja sees juba ammu olemas ja mul poleks üldse pruukinud teda kusagilt mujalt otsida.
Ilusat pimedat aega!
