Selline mälestus ujus pinnale

Ühekorra istusin Tasmaanias oma hosteli pika laua taga nagu ikka, jõin teed või lugesin või kirjutasin või vahtisin niisama inimesi või kuivavat värvi või milleks iganes mul nondel lindprii-aegadel parasjagu tuju oli, ja siis üks sümpaatse olemisega ameeriklane istus mu kõrvale. Ei mäletagi, kust ta sealt täpselt pärit oli, ilmselt ikka kusagilt põhjast või äärmisel juhul Californiast, kindlasti mitte Texasest, ja üllatuslikult oli mees mu rahvust teada saades väga elevil. Nimelt oli ta paar aastat tagasi mõned kuud Soomes elanud.

Küsisin, mida ta seal tegi. 

"Ausalt tahad teada? Ma istusin pool aastat üksinda majas keset paksu metsa, külmetasin oma perse küljest, jõin palju viina ja võitlesin iga päev sooviga end jahipüssiga ära tappa. Ja käisin laupäeviti saunas."

"Palju õnne," noogutasin ma tunnustavalt, "you did Finland right." (ma ei oska seda viimast fraasi kuidagi tõlkida, no on igatahes tegu ühe ambitsioonikate rändurite väljendiga, mille kohaselt nad ei ole Austraalias, Vietnamis, idarannikul, etc, etc, mitte käinud, vaid neid teinud. Mulle ei istunud see keeleline eripära kohe algusest peale, kuidagi üleolev tundus ta ja jättis sellise linnukese pärast reisimise maigu suhu, aga samas vaevalt keegi seda kasutades tegelikult midagi halba mõtles).

Ameeriklase mõtteavaldust ma seevastu tõesti imetlesin ja tunnustasingi, sest midagi puhast näib olevat kodust nii kaugele sõitmises ja seal lihtsalt ühele kohale paigale jäämises. Mitte ringi tormata, mitte "haarata kõike, kuni veel saad", mitte Soomet teha, vaid lihtsalt elada ja ollagi Soome oma külma ja pimeduse, kaamose ja rõhuvuse, viina ja sauna ja videviku hakul ligi tikkuva rusuvhalli ängistusega. 

Aktsepteerida ja omaks võtta, et sa ei jõuagi pildistada igat kaljut ja näha igat päikesetõusu, õppida igat keelt ja saada osa kõikidest kultuuridest... aru saada, et ehk ongi siis parem lasta elul omasoodu edasi ujuda ja olla seejuures ise iga oma keharaku ja hingetõmbega just täpselt see, milleni sa parasjagu asjaolude kokkulangevusel triivinud oled.

Umbes samal teemal. Mul on perekonnas üks mitte eriti... no tegelikult vist üldse mitte taastuv narkomaan ja ma ei suuda ilmselt kunagi täies ulatuses hoomata, kui palju valu ta mu isale põhjustanud on. Ükskord istusime isaga pärast sööki laua taga ja ajasime maailma asjadest juttu, nagu meil ikka kombeks, ja siis isa ühtäkki ütles mulle, et omal kombel ta lausa kadestab teda. Sõltlast. 

Ja ma sain nii hästi aru, mida ta mõtles. On tohutu julgus panna ühe doosi nimel kaalule absoluutselt kõik, mis sul on, minetada oma heaolu nimel teiste arvamus täielikult, vaadata mööda inimestest, kes sinust hoolivad, julgeda laskuda põhja, elada äärmustes, kus on ainult sina ja su narkootikumid ja ei ühtegi teist köit, mis sind millegi külge seoks... elada elu, kus puudub hirm, kus puudub kartus selle ees, et sa enda maisest kehastusest midagi kasutamata jätad ja selle ees, et sa tollestsamast maisest kehastusest ühel hetkel lahkuma pead. 

Elada elu, mida ma kohe kindlasti ei idealiseeri ja mida ma samas kunagi saavutada ei suudakski, olles liiga kiindunud oma inimestesse ja aeglastesse hommikutesse ja metsalõhna ja merelainetesse ja kainusesse ja trennijärgsesse enesetundesse ja nõudepessu ja võõrkeelsetesse sõnadesse ja tegutsemistahtesse, mis jah tõesti tulenebki sellest, et ma kardan elu möödalibisemist.

Nii et mis siis ikkagi seob seda põhjamaa metsas elanud ameeriklast ja mu elu hammasrataste vahele jäänud poolõde, ongi see, et nad näikse seda möödalibisemist ja tarvitamata jätmist hoopis vähem kartvat kui mina. Samas võib see olla ka lihtsalt minu tõlgendus, sest oma hirme ja kitsaskohti pole inimestel ju üldjuhul kombeks välja reklaamida ja nii ei saagi kunagi enda ja teiste vahele adekvaatset võrratusmärki panna. Ja milleks üldse, eksole.

Naljakas on aga see, et kuigi ma alati mõttes igasuguseid asju korda saata üritan, kukub elu lõpuks ikka välja nii, et ma lihtsalt tšillin niisama ja pesen aeg-ajalt nõusid ja kirjutan või õpin väikestviisi mingeid asju ja veeretan selle vahepeal inimestega jutulõngakest. Niimoodi veetsin ma eelmise aasta esimese poole Tasmaanias, niimoodi elasin ma aasta lõpul Tartus, prognoosi kohaselt elan ma nii juulikuuni Stockholmis - ja see ongi ju päriselt see elu, mida mulle kõige rohkem elada meeldib. 

Ja kui keegi tasmaanlane mult kunagi küsima peaks, et mis ma tema kodusaarel siis õieti tegin, vastaksin ma ju niisamuti, et ah tead istusin ühes imelikus hostelis ja pesin öösiti nõusid ja veeretasin selle vahepeal inimestega jutulõngakest - ja tema siis järsku mõtleks ka, et oh, on ikka lahe tüüp, oli ühes maailma ilusaimas kohas ja üldse ei lasknudki end segada kõiksugustest asjadest, mida ta seal ette võtta saaks. Tegelikult polnud mul lihtsalt raha.

Tee pealt ja kohalt

Kajutiaknast paistab veel vaevu õhtutuledes Tallinn ja mustad vibalikud lained noolivad vett kündvat raudkõhtu. Olen jälle teel, seekord kindla sihtpunkti ja eesmärgi, isegi ajalise piirangu ning üsna määratletud teadmisega sellest, mis mind teisel pool Läänemerd ees ootab. Elada pool aastat klassikalises rootsi peres, pookida nende keel omale tugevamini hinge ja mõistuse külge, karjatada kolme last koolist koju ja olla kindel, et nende toad on korras, kõhud täis ja silmad säravad. Lihtne? Ma ei tea. Peale omaenda õe ei ole ma kunagi lapsi hoidnud ja omaenda õega on see lugu, et noh... ta on su õde. Kui sa teda näpistad või temaga tülli lähed või üritad teda uskuma panna, et ta on tegelikult üldse lapsendatud siga, ei visata sind suure tõenäosusega majast välja ja sa ei pea end tagasisõidupileti lunastamiseks võõra riigi tänavanurkadel müüma hakkama. Teiste inimeste järeltulijatega suheldes võib aga just nii juhtuda ja üldse võib veel tuhat asja valesti minna, aga muidugi on veel tuhat asja, mis võivad õigesti minna ja väga õnnelikuks teha ja umbes neid asju ma sinna siis püüdma lähengi.

Aga praegu olen ma laevas. Kunagi käisime isaga päris tihti Stockholmi vahet ja seepärast tunnen end siin väga koduselt, salongivaipade lõhnas on midagi nii tuttavlikku ja mootor laulab oma monotoonset unelesuigutavat laulu. Laevaga sõitjate õnn ei peitu mitte sihtpunktis, vaid teekonnas, mitte tegemise tõhususes, vaid olemise aeglases elamises. Vesisel eikellegimaal aega ei eksisteeri, siin vaadeldakse üksteist ja aknast välja, proovitakse ühe kohviku kooki ja teise kohvi, nuusutatakse sadu parfüüme ja piieldakse erinevaid kaupu ning ollakse koos täpselt nendega, kes tol hetkel on.

***

Hiljem oma uue kodu keldrikorrusel olen tekkidesse mähkunud ja õnnelik. Ärkasin hommikul vara, et jälgida kannatlikult päevavalgust ootavaid lumiseid skääre ning nende aegamisi unehägust reaalsusesse ujuvaid paadisildu, salongiseinte najal tuikuvaid päikeseprillides kodanikke ja nende üksteise otsa virna laotud tax free õllekaste. Maabudes võeti mind kohe sadamast peale ja nüüdseks oleme lõunat söönud ja kööki koristanud, puslet kokku pannud ja isa eksnaise juures kohvitanud, kelgutanud ja ostelnud, veel söönud ja veel juttu ajanud. Olen lahti pakkinud oma kohvri, mis taevale tänu nüüd oma lõplikus sihtkohas on ja loodetavasti siia mõneks ajaks ka jääb; voltinud ja kappi asetanud oma riided ning viinud vannituppa hambaharja. Olen uue päeva ootel ja algavaks eluetapiks valmis.

Noil päevil olen ma teadlikult ebaproduktiivne ja laisk ning naudin lähedaste kohalolu ja mõnusat päevast päeva kulgemist, tähendagu see siis Kättemaksukontori maratoni Liisega või hoopis Malluga koos vannitoas One Directioni laulmist, kui ma ise samal ajal dušikardina taga jalgu raseerin. Või kogu perega uusaastasoovide lugemist ja uute kirjapanekut, rootslastega saunas käimist, ühele neist lausa Kuressaare ööelu näitamist ning järgmisel hommikul jälle väga valesti üles ärkamist, enda seejärgset needmist ja omale kinnitamist, et uuel aastal uue hooga. 

Kajaga ta vanatädi juures istumas käimist, Lauraga chameleonis muljetamist, Ulla diivanil ja saunas vana pundiga kokku saamist, vanu häid Kretsi pidusid ja isegi La Perla tööelu meenutamist. Need ongi just need hetked, mille nimel muul ajal tasub produktiivne ja edasipüüdlik inimene olla, need ongi just need söömised, mille nimel tasub kogu ülejäänud aasta trenni teha ja kreemikoogile pead raputada, need ongi just need momendid, mis on maailma kõige soojemad ja tähtsamad ja õigustavad kõiki argielu heitlusi ja rabelemist.

Praegu põlevad Pangal küünlad ja ma olen tulnud siia uue aasta esimest päeva veetma, pagenud oma sooja eraldatusesse ja süsteemivälisusse. Teda ei huvita, milliseid tegusid ma kusagil mujal korda saatnud olen, milliseid mõtteid mõelnud ja missugustest vigadest jälle mitte õppinud. Teda ei huvita, kellele ma olen haiget teinud või kes minule, ta on lihtsalt Panga ja tema metsad ja meri hingavad minuga ühes rütmis, jäävad siia hingama veel kauaks pärast mind. Siiasõidul kuulasin neid laule, mis mu hinge nii ilusasti küünistasid, meenusid tunamullune kuum juuli ja 2012. aasta külm talv ja ma olin nii ilusnukralt meelestatud kõigi nende verstapostide suhtes. Eks see jõuluaeg ongi ühteaegu nii tagasi- kui edasivaatlik, andestav ja uueks saav, vana vilja koristav, et teha ruumi uutele võrsetele...

Ja ma mõtlen, et olgu jumal tänatud kõigi õnnetute ja vastamata armastuste eest, kõigi puudujääkide eest, kõige eest, mis ei tapa ja võib-olla ka selle, mis tapab. Ma ei tea palju elu pahupoolest, aga kõik, mis on olnud valesti ja kõik, mida on olnud vähe, on mulle õpetanud tohutult rohkem kui see, mis on olnud õigesti ja mida on olnud palju. Seda räägin ma enda vaatepunktist, ma ei tahaks kellelegi new age muheluse saatel öelda, et nendel ei ole oma valule õigust ja et kõik on tegelikult illusioon või hologramm või millekski vajalik või mööduv või you name it. Neid asju ütlen ma endale ja ma tean, et valu ja ebaõiglust on olemas tohutul hulgal rohkem, kui ma oma praeguses kehastuses eales hoomata suudaksin; et igaühel on oma tee ja omad võitlused ja neid lõpuni mõista oleks võimatu, et neid võib ainult vaadelda ja mitte kõrvutada ega võrrelda...

Ja ma mõtlen, et olgu jumal tänatud kõigi õnnetute ja vastamata armastuste ja kõigi puudujääkide eest ja kõigi tehtud vigade eest, kõige eest, mis sünnitab kunsti ja tundeid ja nuttu ja naeru, kõike, tänu millele me õpime ja areneme ja muutume, kõike, tänu millele elu pulbitseb ja jätkub...

Sest elu on elu ja elu on. Ja ma olen tänulik, et mu perele, sõpradele ja mulle on antud järjekordne aastaring oma talve, kevade ja suvega...