Saturday, April 30, 2016

Surmast ja hirmust

Niikaua kui ma ennast mäletan, olen kogu aeg hullult põdenud - just sellepärast, et kas ma jään ellu või mitte. Näiteks kuskil kaheteistaastasena mul mõnikord rinnus valutas kergelt, ja siis ma olin iga õhtu veendunud, et ärkan järgmisel hommikul surnuna. Tavaliselt laulsin siis endale rahustuseks Jamaica hällilaulu: sa maga Chiquito, mu poeg...

Suvel pärast 18. sünnipäeva hakkasin aga tõsisemalt võtma suuri lümfisõlmi oma kaelal, mis pärast paljusid angiine või kurat teab mida sinna tekkinud olid. Pärast mõningaid googeldusi teadsin juba raudkindla veendumusega, et minus pesitseb jube vähk ja mulle on elamiseks antud vaid paar kuud; sellest ajendatult hakkasin ikka üsna palju jooma ja väljas käima, et viimaseid elupäevi mitte raisku lasta. Üksi olles aga kartsin ja nutsin ohjeldamatult. Samas hakkasin nagu rohkem märkama ja väärtustama seda kõike, mis mu ümber oli. Ostsin omale uue päeviku, et hakata sinna sisse kandma ilusaid hetki, igal hommikul üles ärgates olin tänulik uue päeva eest ja et mul on ikka veel võimalus nautida seda imelist kingitust nimega elu. Kui siis sügise hakul lõpuks ultrahelisse aja sain ja arst mulle kinnitas, et midagi ohtlikku mu kaelal siiski ei ole, voogas üle kere muidugi suur kergendus. Aga tänulikkus on jäänud, see tänulikkus, mis aitab asju perspektiivi panna ja kõikidest möödalaskudest ja vastutuultest hoolimata meelde tuletada, et ma olen ikka veel elus.

Lennukiga lendamisest ei maksa üldse rääkidagi. Ma olen seda ju tegelikult üsna palju teinud, nii üksi kui perega kui ka koolikaaslastega, aga iga kord pardale astudes ma nagu ei teadvusta endale, et tegelikult lennatakse ju ikkagi selleks, et kuskile kohale jõuda. Et allakukkumise tõenäosus on kusagil üks kümnele miljonile või mis iganes number see oli. Ei-ei, minu jaoks on see alati olnud pigem nagu 50:50, vene rulett, kuhu inimesed adrenaliini saamiseks oma eludega riskima tulevad. Kui siis rattad pärast mu närvesöövaid tunde ja enda rahulikuks sundimist jälle maad puudutavad, tunnen, et olen õnnesärgis sündinud. 

Kõige hullem oligi vist see aeg, kui olin viimast nädalat Austraalias ja teadsin, et mul on nüüd tohhuijaa lende ees. Kuidas ma ikka duši all nutsin ja mööda tänavaid kõndides no igasuguseid morbiidseid mõtteid ketrasin ja kui emme siis mulle e-maili saatis, et me kõik juba ootame sind ja su voodi on ära tehtud ja su pidžaama sinna peale volditud, puhkesin lohutamatult nutma: kuidas te siis aru ei saa, et ma ei jõua ju koju! Ma ju kukun lennukiga alla! 

Balil paanika süvenes ja seal ma tõsimeeli mõtlesin, et okei, nüüd ma lihtsalt istun nädal aega siin hostelis ja tiksun need päevad mööda, isegi välja minek tundus niivõrd hirmutav ja jube. Aga mida ma selle asemel tegin? Sõitsin mingi täiesti suvalise keskealise mehega kaheks päevaks teisele poole saart! Istusin järgmisel päeval keset Indoneesia hullumeelset liiklust ilma kiivrita ta mootorratta tagaistmel! Läksin üksi välja joogikest rüüpama ja lõpetasin võõraste inimeste hotellis! Tagantjärele olen selle üle ikka päris uhke olnud ja imestanud. Ajal, mil ma oma elu pärast kõige rohkem kartsin, ma lihtsalt võtsin kätte ja läksin vooluga kaasa ja tegin kõiki asju hirmust hoolimata. Ja noh, koju jõudsin ju pärast ka.

Nüüd on siis Stockholmis terrorioht ja mingid tüübid väidetavalt siin. Täna on volbriöö pidustused ja kuninga sünnipäev, kahe nädala pärast Eurovisioon... magus tükk neile hammustada! Tegelikult ma ei oleks selle peale isegi mõtlema hakanud, kui sõbrad Eestist poleks hoiatanud. Aga noh. Eile tuli mu Rootsis elav õde siia ja kutsus restorani, ma alguses ikka mõtlesin, et noo... muidugi ma ei oleks kutset ära öelnud, aga teatav kõhklus lasus ikka, just rongide ja metrooga sõitmise ees. Aga ma tegin seda ikkagi, tegin selle klausliga, et no täna jään küll igaks juhuks koju. Hästi tore õhtu oli muidu, jõime ühes hullult mõnusas Hispaania restoranis sangriasid ja sõime tapaseid ja rääkisime reisidest ja inimestest ja maadest... pärast üksinda läbi linna kõndides oli juba pime, lühikestes seelikutes ja madrusemütsides tüdrukud tegid tänavanurkadel suitsu. Kõrval, nagu ikka, tõmbas hambutu mustlane lõõtspillil Stockholmi soundtracki, seda kurblikku Elu Laulu, kuhu on kirjutatud elu ja surm, kogu see lõputute rõõmude ja raskuste kägisev vankriratas...

"Taas olen jõudnud koju, taas olen loonud endale illusiooni turvalisusest," kirjutasin enne magamajäämist märkmikusse ning tänasin Jumalat järjekordse päeva eest. Hirm ei ole läbinisti halb, tõdesin, ta käib alati tänulikkusega käsikäes...

Nüüd aga kirjutas õde, et võiksin tal aidata kesklinnas näitust üles panna ja pärast jalutaksime veel ja läheksime kuskile teed jooma. See muidugi tähendaks minupoolset rongi- ja metroosõitu, aga nüüd ma juba tunnen, et ma olen nii naeruväärselt palju kordi oma surma läbi elanud, et ma isegi ei võta seda hirmu enam eriti tõsiselt. Pigem niisuguse kõrvaltvaatleja heldimusega. Ja kui midagi ka peaks juhtuma, siis ma lähen rahu ja rõõmu ja armastusega ja loodan, et sõjapõgenike vastuvõtmine millestki hoolimata ei peatu.

Nüüd ma tegelikult rääkisin natuke nii, nagu ma elaks kuskil Gaza sektoris ja mitte Euroopa turvalisimas pealinnas. Aga noh. Ma olen ju kah siiski ainult inimene.

"I've been through some terrible things in my life, some of which actually happened," ütles Mark Twain.

Saturday, April 23, 2016

Walking in Stockholm

Kunagi ma ootasin nädalavahetusi selleks, et jooma ja pidutsema hakata. Praegusel eluetapil toob mu argipäevadesse suurt elevust aga hoopis see, et laupäeval-pühapäeval saab lõpuks ometi jälle kohvikus raamatut lugeda, linna peal jalutada ja niisama ringi vahtida. Juhhuu! 

Alljärgnevalt mõned pildid tänasest.

alustasin hommikut ühest armsast vanalinnas asuvast kohvikust



Kitsal kõrvaltänaval peatas mind väike eraettevõtja. Loomulikult pidin talt porgandikooki ostma!

Kõik õitseb jälle!

Mõtlesin, miks kevade tulek tänavu kuidagi erakordselt uskumatuna tundus, aga siis sain aru, et eelmisel aastal jäi see mul ju hoopiski vahele. Aprilli lõpul Hobartis kõndides imetlesin hoopis sügisekollaseid lehti ja Mount Wellingtoni tipule pudenenud imeõhukest lumekirmet...



Södermalmis käi muudkui väikestest treppidest alla ja väikestest treppidest üles ja kogu aeg saad aga uute pisikeste parkide ja toredate üllatuste osaliseks...



leidsin ühe väga laheda second handi



wuzn me


.. ja lõpetasin oma fitness-päeva pannkookide ja tassi teega

Thursday, April 21, 2016

The best times in life

Üldiselt ma telekat ei vaata, aga kord nädalas koguneme siinse perega ikkagi diivanile ja jälgime kohalike amatöörkokkade võistlemist. Enne oli selleks täiskasvanute Mästerkock, nüüd aga Sveriges Yngsta Mästerkock, kus 8-aastased teevad süüa paremini kui ma seda oma eluajal tegema hakkan. 

Aga nagu siin elus ikka, tuleb aeg-ajalt vaadata ka reklaamipause. Eile kiskus üks eriti mu tähelepanu, nimelt oli reklaamitud vist mandleid või pähkleid või misiganes mõnusaid vahepalu, mida hea toidukordade vahel näksida, ja siis sloganiks oli "some of the best times in life are the times inbetween". 

Ja ma mõtlesin et jaa-jaa, eks ta ole küll. Umbes et see sõpradega pre-drinkside tegemine kellegi köögis on tihtipeale hoopis lahedam kui väljaminek ise. Et november ja advendiaeg võib olla palju suuremast jõulumeeleolust kantud kui jõululaupäev. Et perega praamijärjekorras seismine ja sõnamängu mängimine on lõbusam kui mõni kauaplaneeritud pidu. Et nendel times inbetween-idel, mis tegelikult ei ole ju üldsegi inbetween, vaid on täiesti times, puudub igasugune sunnitus ja ootuste põrkumine reaalsusega. See teeb olukorra nii vabaks ja voolavaks! Ja kus on vabadus ja voolavus, on teatavasti õnn - või vähemalt mulle meeldib nii mõelda. 


Friday, April 15, 2016

Kuidas Rootsis sõpru leida, vol 2

Kuna ma Tinderi kui sotsialiseerumisvahendi enda jaoks täiesti maha kandnud olin, tuli kasutusele võtta uus meede: minna üksinda baari ja vaadata, mis juhtub.

Varasemas elus olen niimoodi teinud kahel korral. Esimene lõppes sellega, et ma sõbrunesin lahedate inimestega ja elasin pärast mitu päeva nende hotellis, nautides basseini, hommikusöögi ja room service'i hüvesid. Teisel korral ei olnud kohatud tüübid üldse mitte vähem lahedad, aga järgmisel hommikul ärkasin keset 40-kraadist Bangkoki hullu pohmelliga ning mul ei olnud pennigi raha ega vähimatki aimu, kus pagana kohas ma selles kümnemiljonilises linnas parasjagu viibida võiksin ja kus kurat on mu hostel (selles konkreetses olukorras olin ma elust juba nii masendunud, et ma isegi ei hakanud paanitsema - jalutasin lihtsalt tuima näoga edasi ja talusin saatuse hoope allaandnud maaslamajana. Aga hostel, nagu selgus, oli õnnekombel väga lähedal - vahel tuleb lihtsalt üks jalg teise ette panna ja kõndima hakata...)

Niisiis olin seekord eeloleva suhtes üsna positiivselt meelestatud ja läksin ühte kärarikkasse Södermalmi baari, ühes pastakas ja märkmik, et ma ei näeks välja nagu harilik nutitelefoni scrolliv luuser. Kuigi ma veini üldse ei joo ega armasta, tellisin hemingwayliku efekti tekitamise mõttes siiski klaasikese valget ja asusin kirjutama. 

Üritasin küll silmsidet luua ja mõne inimesega juttu alustada, aga kõikidel olid omad sõbrad ja seltskonnad ja asjad ja lõppkokkuvõttes ei tutvunudki ma mitte kellegagi. Vaatasin lihtsalt distantsilt kõike seda melu, jõin aeglaselt oma klaasi tühjaks, pakkisin pastaka ja märkmiku jälle kokku ja läksin linna peale jalutama. Jälgisin sillapiirdele nõjatudes kuu peegeldust jõel ja mõtlesin, et üksi olla ja kodus istuda on ka ikkagi jumala okei. 

Et kuidagi hästi levinud ja ka minusse alateadlikult juurdunud on see arusaam, et "live life to the fullest" tähendab umbes seda, et varahommikuni pidutseda ja hästi sotsiaalne olla ja reisida ja kogu aeg mingit adrekat saada ja viimase piiri peal elada ja whatsoever ja siis kõik muu on umbes nagu mingi ooteseisund. Aga tegelikult ju muidugi ei ole.

Et hetkede kvaliteet ei sõltu sellest, kas nad on parasjagu kellegagi jagatud või mitte. Et "the fullest" on ka see kibemagus tühjus hinges, kui hea raamat ükskord otsa saab, või see tunne, kui hambaid pestes tuleb raadiost su lemmiklaul. Keset tänavat üksinda valjusti naermine, kui podcastis täiega hea nali tehakse. Hommikutee joomine, kui kõik teised on tööl ja väljas sabiseb vihma. Köögis tantsimine. Duši all laulmine. Need ei ole mingid lohutusauhinnad või alternatiivsed õnne leidmise teed, need on päris elu ja päris hetked koos ühe päris laheda inimese, minu endaga.


Thursday, April 14, 2016

Hea sõbra jaoks on valla...

Laupäeval käis Regiina mul Stockholmis külas.

Kui ma ka vahel öösiti üksinda mõtlen, et osad asjad siin elus on ikka nii hirmus valesti või puudu või kuhu ma ikka omadega jõuan või misasja ma siiamaani üldse teinud olen või kas ma ikka ei peaks äkki raha koguma ja mõnd iluoperatsiooni ette võtma, siis heade sõpradega kokku saades hägustub see täiesti. 

Istuda kohvikus või köögis, panna maailma paika oma emakeeles, juua teed või napsata laualt midagi magusat ja naerda lausjaburuste üle - kogu see elu-nimeline rägastik paistab kõige selle taustal järsku nii lihtne ja nunnu! Muidugi on ju tegelikult kõik hästi! Muidugi oleme me alles nii noored ja lollid ja kõik on veel naljakas ja võimalik!

Kõik möödalasud ja kompleksid tunduvad järsku distantsilt nii väikeste ja lõbusatena, kõik püüdlused, eneseteostus ja võistlemine peatuvad hetkeks. Heade sõpradega koos olles lahkub aeg mõneks ajaks ruumist ning jätab endast maha vaid puhta rõõmu koosolemisest.

Kas niisugust seisundit võibki üks kirgastunu pidevalt kogeda, mõtisklen hiljem üksi. Et elu muudkui käib ja vintskleb ja üllatab oma uute keerdkäikude ja edasi- ja tagasilöökidega, aga sina lihtsalt kõnnid malbe Isa Andrease naeratusega ringi ja näed kõiki juhtumisi läbi huumoriprisma. 

Et muidugi tuleb ette omajagu äpardumisi ja õnnestumisi, aga sa lihtsalt jälgid neid sama kerge ja osavõtmatu uudishimuga nagu mõnd maanteepervel vonklevat varakevadist sisalikku. Et ahhaa, selline see elu siis on. Et tohoh, nõnda ta siis lookleb. Et ei olegi õiget ja valet, head ega halba. Et elu on sinu ja su sõbra kohvikulaud ja te lihtsalt võtate kõik üles- ja allakäigud omaks mõistva peanoogutuse, tähendusrikka muige või kurgulaes rõkkava naeruga.

Kui hommikul kesklinnas kokku saime, mängis tänaval muidugi mustlaste lõõtspillimuusika ja taevas lõõskas ere päike. Selline tunne, nagu oleks kuskile Istanbuli sattunud, nentis Regiina rõõmsalt.

Käisime kohvikus, kus oli nunnu koer. Sõime tänavaputka juures falafeli ja tõrjusime mustlanna katseid meilt süüa võtta (januga ei tundunud tal muret olevat, sest Regiinalt võetud veepurgi sisu valas ta igatahes prügikasti). Södermalmist tagasi linna poole jalutades nägime Iraani terrorivalitsuse vastast protesti, mis võttis seest kõhedaks, ja kohe natukese aja pärast seda rõõmsat Hare Krishna, Hare Krishna, Krishna Krishna, Hare Hare leelotavat seltskonda. Jah, kontrastid! Krishnaiidide laul tegi meele heaks. Ostsin ühelt onukeselt asjakohase raamatu ka ja lehitsen seda nüüd vahel.

Käisime ühes tillukeses jaapani poes, kust leidsime oma meeleheaks muumitrollide ja igast muude kamraadidega väikesed rinnamärgid. Ostsime kumbki omale ühe: Regiina kass Finduse ja mina Tuu-Tiki.

Pärast, ringiga tagasi mustlaste lõõtspillimängu juures, istusime pingil ja jagasime seljakotist võetud õuna. Midagi eriskummalist on ikkagi neis krutskeid täis melanhoolsetes viisides, kuidas nad sakutavad su hinge ja kompavad, kas need sinu tugevasti kinni traageldatud niidid äkki järgi ka annavad, kas annab äkki välja koukida ja mustlasvagunisse viia midagi sügavale-sügavale peidetut... 

...minu puhul see neil üldjuhul ka õnnestub. Ujuvad pinnale mingid täiesti unustusehõlma vajunud mälestused, hõljuvad silme eest läbi ja kaovad koos mustlasmuusikaga kevadõhtusse, ma lehvitan neile ja olen pärast nagu pisut tühjem, kergem...

Selle kena päeva ja palju muudki on Regiina jäädvustanud ka oma fotoblogisse. Kui paljud fotograafid tegelevad minu arvates erilisuse otsimise ja lavastamisega, siis tema pigem märkab ja leiab tavalist. Et ei ole mingit eliiti, mingeid privilegeeritud väheseid; et ei eksisteeri mingeid asju, mida võiks pildistada ja mida mitte. Et pole vaja korrigeerida või piinlikkuseni viimistleda, vaid elu edasi anda nõnda, nagu ta on - aus, argine, pidevas liikumises, ja mis kõige tähtsam - elus...

Wednesday, April 6, 2016

Pranayama jooga ja veganrokk

Ükskord koeraga jalutamas käies nägin hindi seltsimaja juures silti, et teisipäeval saab tasuta pranayama joogat proovima minna. Läksingi eile siis sinna ja hästi mõnus oli, olen grupijoogat varem ainult Tartus TYSK-is teinud, aga siin oli asjal ikka hoopis vabam ja palju vähem spordihoonelik vaib. 

Näiteks näis seltskond joviaalseid pensionieas naisi olevat saali kogunenud juba tubli tükk aega varem, et põrandal istudes vürtsiteed juua ja niisama elust-olust rääkida. Mind kui uut tulijat tervitati rõõmsalt kohe ukselt, toodi matt ja padjad ja ühtlasi tehti kõik selleks, et ma end esimesel korral kuidagi ebamugavalt või eksinult ei tunneks. Küünaldest ja viirukitest tõusis magusat hõngu, naiste rõkkav naer täitis pehmelt valgustatud ruumi, sisse hõljus täpselt niisama lõbus joogaõpetaja ja tund algas. 

Olin alguses pisut äraootaval seisukohal, sest kogu üritus pidi toimuma kaks tundi. Mäletan Tartus power joogas käimisest, et kuigi see mulle väga meeldis, olin tunni aja möödudes alati surnd mis surnd ja ei oleks ette ka kujutanud, et üks veel sinna otsa teha. Muidugi ma ka ei googeldanud pranayama jooga kohta eelnevalt midagi (selle võimaluse peale tulin tegelikult alles praegu) ja mõtlesin, et tuleb, mis tuleb. Tegelikkuses sujus kõik ikka ääretult rahulikus tempos, enamus ajast keskendusime hingamisharjutustele ja umbes kolmveerand tundi ajast lihtsalt lamasime - ja kõik see kokku tundus nagu kuskil viisteist minutit! 

Pärast tunni lõppu jäid naised muidugi veel sinna oma teetasse täitma ja lobisema, mina seevastu pidin uttu tõmbama, et taas naabri koera jalutama minna. Kogu ülejäänud päeva ujusin aga nagu pehme vati sees, helge naeratus näol ja rahu hinges. Perekond oli mulle lõunaks lambavorstikesi kõrvale pannud, aga tol hetkel ei näinud mus vastselt ellu ärganud Mahatma Gandhi küll, et nüüd mingit liha kugistama võiksin hakata. Kuulasin köögis hoopis Bob Marleyt :D ja tegin full vegan lõunasöögi :D ja lisaks ei olnud ma mitu päeva juukseid pesnud, nii et kui ootamatult koju tulnud pereisa mind "Stir it up" saatel ube praadimast tabas, võis ta küll ehmatusega arvata, et järgmiseks õpetan ma lapsed kanepit suitsetama ja viin nad Indiasse ennast leidma.


see on minu vegan rokk