Sõidan rongiga tagasi idarannikule, puupüsti täis vagunis kleepumas põrgupalavus. Selg sõidusuuna poole, vererõhk laes, peapööritust mõõtmas möödavihisevad salud ja sillerdavad lahesopid. Pastakas hüppab, mõte ei jookse, lasteaiarühm karjub ja naerab valjusti, väike poiss mu kõrval põrkab istmel üles-alla ja tahab alatasa mööda minna, et vahekäigus ringi joosta.
Istun, pastakas värisevas käes ja pilk maas, ning kaalun rongi- ja lennusõidu plusse ja miinuseid. Lennukis ma istun mitu tundi ja kardan surma, rongis on aga enesetunne nii halb, et ma tol hetkel ilmselt eelistaksingi surnud olla.
Järsku aga võtab peas maad see harv rahulik ja korralekutsuv hääl. Ta aitab mind tihtipeale, kui kipun ennast haletsema.
"See ongi reisimine! Ei midagi muud kui end punktist A punkti B vedamine! See meeldib sulle, mäletad?"
Mäletan. Hingan sügavalt sisse, korrastan mõtted ja üritan veidi armastusväärsema pilguga ringi vaadata. Ebamugavus, see on elamajäämiseks vajalik. Teised inimesed, nad on elamajäämiseks vajalikud. Kuitahes palju ebameeldivust ja kannatusi nende kohalolu ei põhjustaks, on nende eksistents ka ainuke, mis elu mõtestab. Ilma teisteta ei ole inimene keegi. Ilma fännideta ei ole staare, ilma lugejateta ei ole kirjanikke. Ilma kaasreisijateta ei ole ronge ja ilma ligimesteta ei ole elu. Inimesed on teineteisele inspiratsiooniallikad, inimesed annavad inimeste eludele mõtte. Through others we become ourselves.
Läänerannik oli ime.
"Soojem kui Malagas," öeldi eile hommikul raadiost. Õdedega paljajalu liivaluiteid kõndides, tumeroosadesse õitesse puhkenud kibuvitsadžunglis jalutades oli mul raske uskuda, et olen ikka veel Rootsis ja mitte Vahemere ääres. Pealt lahtise Ameerika autoga linnas ringi kruiisides ja ringi tšillivatest päevitunud noortest mööda sõites oli keeruline hoomata, et olen siinsamas Varbergis ja mitte Californias. Inimeste laia ja venivat aktsenti kuulates võis aga arvata, et punt austraallasi on kätte võtnud ja rootsi keele ära õppinud.
Hotell Havanna, Ernest Hemingwayle pühendatud Kuuba lokaal vanamehe isiklike esemetega.
"Olen ma Havannas või Rootsi läänerannikul?" õhkan vaatetornist üle punaste viilkatuste laiuvale kuumusele, paljad varbad külmal mustrilisel kahhelpõrandal, pilk naelutatud taamal lainetavale helesinisele rannajoonele. Õe käsi on asetatud ühele Hemingway trükimasinatest, ta sulgeb silmad ja püüab inspiratsiooni käelaba kaudu sisse imada.
"Tegelikult ei tohi neid muidugi katsuda," lisab ta.
Hiljem terrassil istudes uurin õelt isa juttude tõepõhja kohta.
"On see tõsi, et papa on Hemingwayl kätt surunud?"
"On. Aga see lõvi-lugu küll päriselt ei juhtunud!" naerab ta ja viskab viimase klõmaka Cuba Libret hinge alla, "aga kas sa seda teadsid, et tal oli kunagi kaks ahvi?"
"Ei teadnud," naeran vastu, "seda lugu pole ta mulle küll rääkinud!"
Järgneb lugu kahest marmosetist, kelle isa kunagi pootsmaniaastatel endaga laeva peale kaasa võttis, neile kampsuneid kudus ja öösel oma kaisus magada lasi.
"Mulle pole ta küll kunagi kampsunit kudunud," nendin seepeale pahuralt.
Aga mu õde. Ta on minust täpselt kolmkümmend aastat vanem ja ma unistan, et ka minust saaks ühel päeval nii motiveeriv, inspireeriv, julge ja elujõuline hing. Ta on inimene, kes usub, et talle on kõik lubatud. Ongi.
Ta ronib mänguväljakul seeliku lehvides ja aluspesu välkudes kõige kõrgemasse torni ja laseb huilates liumäest alla, sõidab autoga vastassuunavööndis, tagurdab jalgrattateele ja kui tal õnnestub napilt vanadaami mitte alla ajada, hüüab mängitud pettumusega: "Pagan! See oleks sada punkti olnud!"
Kui väliterrassidel istume, viipab ta alati meie kõrvale istuma inimesi, tutvustab ja räägib neile lühidalt meie perekonnaajaloo ja hetk hiljem naerame juba kõik koos nagu vanad sõbrad. Ta viipab ja tutvustab, rõkkab naerda ja jutustab, saab jutu peale igasuguses vanuses inimestega, jagab kõigile oma visiitkaarte ja suudleb kell neli hommikul meid koju toimetanud taksojuhiga.
Ta lööb koos minuga tantsupõranda nurka oma kingad, tantsib paljajalu kuni hommikuni, viib mu nudistide randa ja hüppab alasti jääkülma vette nagu kartmatu hüljes... ta elab. Ma soovin ja loodan, et oskaksin isegi kunagi nii kirglikult elada, nautida kõike, mida parasjagu teen ning mitte muretseda üleliia tuleviku pärast, mitte mõtelda nii hirmsasti teiste arvamusele..
Tuesday, May 31, 2016
Wednesday, May 25, 2016
Ööd on alati kas liiga lühikesed või liiga pikad
Noil päevil loen oma reisipäevikuid ja nostalgitsen veidi.
Alljärgnev väljavõte on kirjutatud ajal, mil ma - nagu taarausk ette näeb - Austraaliasse palverännakule sõitsin, Sydney ooperimaja poole palvetasin ja korraks malaislaste treileripargis peatusin.
Alljärgnev väljavõte on kirjutatud ajal, mil ma - nagu taarausk ette näeb - Austraaliasse palverännakule sõitsin, Sydney ooperimaja poole palvetasin ja korraks malaislaste treileripargis peatusin.
***
Ööd on alati kas liiga lühikesed või liiga pikad.
Pisarad voolavad mööda su nägu alla - jälle oled sa üksi, jälle oled sa ennast ise lippude ja lauluga, veremaitse suus, üksikuks võidelnud. Jälle on kõik pime ja ähvardav ja nutt tikub iseenesest luksetena kurgust välja.
Nuuksudes ja uksest välja vahtides saad sa kogu oma õnnetus olemises osa vaatemängu suursugusest. Siin ei varjuta välgunooli linnakuma, segamatult sähvivad nad üle kõrbete ja kõnnumaa ja tillukese viinamarjaistanduse.
Liiga lühikesed on nad siis, kui päike oma halastamatu ja kõikenägeva valguse üle su väikelinna laotab ja järsult peo lõppemisest teatab. Mis vaid tund aega tagasi näis glamuurne ja särav, tundub nüüd oma aja ära elanud ja vastik.
Kirehoos katki löödud õlleklaasi killud, mis just nüüdsama laternavalguses helkisid, lebavad maas tuhmilt ja elutult. Nende vahel teed otsinud elujõuline õllenire on kuivanud, ta soovid ja püüdlused surnud, temast on alles vaid ambitsioonitu rääsunud vaht.
Käed, mis sind alles äsja klaasikildudest eemale tõmbasid, kui oma paljajalgses ekstaasis linnatänavaid taldade kaudu sisse hingata püüdsid, on toetunud kaubamaja kiviseinale: peopesa vastu murtud tellist, viis sõrme taeva poole laiali, omaniku suunurgast tilkumas maomahl.
Päike ei anna armu, minutid tiksuvad, inimesed tellivad taksosid, tühjaks jäänud hing otsib pilguga edasi, otsib oma kadunud kingi ja hingetäidet, seda viimast kontrollpunkti, mis õhtul läbimata jäi. Aga kumbagi ei tule ja sa ronid leplikult oma paljaste varvaste ja tühja hingega taksosse ning valmistad end saabuvaks peavaluks. Liiga vara. Pool tundi veel, päike, oleks sa mulle vaid pool tundi veel andnud!
Liiga pikad on nad siis, kui oled keset ööd malaislaste treileripargis ihuüksi oma pisikeses konkus ja istud üleval, sest sa kardad rotte. Keegi krabistab õues ähvardavalt, ukse ja seina vahel on sentimeetrine tühimik, aken on kinni tõmmatud õhukese prügikotikilega.
Tühermaal keset eimiskit on pargile laskunud pimedus. Sa põletad julgustuseks öölampi ja kinnitad endale, et akna juurest kostuv krabin on vaid vaikne seenevihm. Ongi. Ja peagi muutub see katusele trummeldavaks valinguks, mille joad läbi kehvasti paigaldatud aknakile voodisse jooksevad.
Paduvihmale järgneb mürin, treileripargi kohal mõõdab taevalaotust kõmisev äikesetorm. Öölamp vilgub ja vabiseb ning kustub siis sootuks. Sees valitseb pilkane pimedus ja sind haarab hirm, sa kargad nagu välgust tabatult voodist välja ja lööd treileriukse jalaga lahti, sa istud külmkapi peale ja pistad ulguma.
Tühermaal keset eimiskit on pargile laskunud pimedus. Sa põletad julgustuseks öölampi ja kinnitad endale, et akna juurest kostuv krabin on vaid vaikne seenevihm. Ongi. Ja peagi muutub see katusele trummeldavaks valinguks, mille joad läbi kehvasti paigaldatud aknakile voodisse jooksevad.
Paduvihmale järgneb mürin, treileripargi kohal mõõdab taevalaotust kõmisev äikesetorm. Öölamp vilgub ja vabiseb ning kustub siis sootuks. Sees valitseb pilkane pimedus ja sind haarab hirm, sa kargad nagu välgust tabatult voodist välja ja lööd treileriukse jalaga lahti, sa istud külmkapi peale ja pistad ulguma.
Pisarad voolavad mööda su nägu alla - jälle oled sa üksi, jälle oled sa ennast ise lippude ja lauluga, veremaitse suus, üksikuks võidelnud. Jälle on kõik pime ja ähvardav ja nutt tikub iseenesest luksetena kurgust välja.
Nuuksudes ja uksest välja vahtides saad sa kogu oma õnnetus olemises osa vaatemängu suursugusest. Siin ei varjuta välgunooli linnakuma, segamatult sähvivad nad üle kõrbete ja kõnnumaa ja tillukese viinamarjaistanduse.
Ja siis hakkad sa laulma.
Su laul algab vaikselt ja arglikult ja muutub järjest julgemaks, ta põimub vihmaga ja kandub üle treileripargi kuni järgmise treileripargini, kus iganes see ka olema ei peaks. Aga kõik magavad ja keegi ei kuule ja nii olete ainult sina ja välgunooled ja pimedus ja sinu ja vihma laul.
Sa laulad oma hirmud välja, sa laulad ja väsid, sest sa andusid oma tundmustele ja tegid need millekski muuks, sa oled jõuetu ega jaksa enam kartusele mõelda. Sa lased uksel pauguga sulguda ja veeniredel linade vahele voolata, sa ronid oma väikesesse koikusse ja kinnitad endale, et kõik on mööduv ja varsti on uus päev ja lased unel enda üle võimust võtta.
Hommikul ärkad sa uude päikesetõusu ning uued lootused ja katteta lubadused paisatakse taas õhku. Sa istud rätsepistes oma treileri ees, sööd röstsaia, tervitad uniseid prantslaseid ning kuuled saksa poisi karjeid, kes on just väliköögis ämblikku näinud.
No biggie, konstateerid sa asja uurima minnes ning eskordid ämbliku peopesal köögist välja, suurde vabadusse. Vudi nüüd, sa jumala loom!
Su laul algab vaikselt ja arglikult ja muutub järjest julgemaks, ta põimub vihmaga ja kandub üle treileripargi kuni järgmise treileripargini, kus iganes see ka olema ei peaks. Aga kõik magavad ja keegi ei kuule ja nii olete ainult sina ja välgunooled ja pimedus ja sinu ja vihma laul.
Sa laulad oma hirmud välja, sa laulad ja väsid, sest sa andusid oma tundmustele ja tegid need millekski muuks, sa oled jõuetu ega jaksa enam kartusele mõelda. Sa lased uksel pauguga sulguda ja veeniredel linade vahele voolata, sa ronid oma väikesesse koikusse ja kinnitad endale, et kõik on mööduv ja varsti on uus päev ja lased unel enda üle võimust võtta.
Hommikul ärkad sa uude päikesetõusu ning uued lootused ja katteta lubadused paisatakse taas õhku. Sa istud rätsepistes oma treileri ees, sööd röstsaia, tervitad uniseid prantslaseid ning kuuled saksa poisi karjeid, kes on just väliköögis ämblikku näinud.
No biggie, konstateerid sa asja uurima minnes ning eskordid ämbliku peopesal köögist välja, suurde vabadusse. Vudi nüüd, sa jumala loom!
Monday, May 23, 2016
Geipidu ja muud ka
Laupäeval käisin kirikus kontserdil ja mõtlesin pärast, et no nüüd pagana päralt võiks ju oma eluga midagi lahedat pihta hakata. Pärisin twitterist väheke aru ja sõitsin seejärel rongiga linna, et pingi peal kohvi juua ja geiklubi avamist oodata. Sest nii ju noored ometigi teevad.
Veidi pärast ühtteist olin klubi ukse taga ja mind tervitati väga rõõmsalt, sest olin õhtu esimene külaline. Uurisin siis tagasihoidlikult, et kas siin tavaliselt käib teisi inimesi veel, maksin teatavate kõhklustega sissepääsutasu ära ja suundusin sisse õlut tellima.
Klaas käes, tegin klubis auringi ning jäin lõpuks seisma ühte üpris paljutõotavasse tantsusaali, kus mängis üpris paljutõotav muusika. Pikapeale vajusid mingid teised inimesed ka sisse ja siis ma lihtsalt marssisingi ühe seltskonna juurde ja selgitasin neile, et mul ei ole sõpru ja ma pean nüüd nendega hängima, meeldigu see neile või mitte.
Varasemas elus olen ainult ühel korral geiklubis käinud ja see ei jätnud mulle just kustumatuid emotsioone, aga ehk oligi ilma kõrgete ootusteta parem minna - ja samas ei olnud ma ka heitunud paari kuu tagusest üksinda baaris käigust. Sellisel juhul ongi kõige hullem stsenaarium lihtsalt see, et keegi sinuga tegemist teha ei taha ja sa lähed tagasi koju ja ärkad järgmisel hommikul üles värske ja väljapuhanuna. Mis on kah tegelikult päris okei variant.
Niisiis tundsin end nagu puhas leht ja olin valmis vastu võtma täpselt selle, mida elu mulle parasjagu serveerida tahtis.
Aga seekord võeti mind omaks! Ja klubi täitus järk-järgult üha rohkemate inimestega ja ma liikusin seltskonnast seltskonda ja kõige paremad laulud mängisid ja ühe tüübiga teadsime mõlemad peast Poola eurokat, mis 2006. aastal isegi finaali ei pääsenud ja kõik oli nii vaba ja tore ja armastust täis. Keegi ütles, et ma tantsin hästi ja keegi oli impressed, et "you really do know your Eurovision" ja no üldiselt sellised komplimendid, mida... mida mujalt väga ei saa :D
Tutvusin veel igast inimestega ja pärast instagramist sain näiteks teada, et olin ühe kohaliku Superstaari võitjaga tantsinud ja no ma ei tea, kogu õhkkond oli nii welcoming ja aktsepteeriv ja mul oli tõesti üle väga pika aja üks äärmiselt positiivne ja tore õhtu. Ja pärast hommikuvalguses koju kõndides nägin tavapäraste rottide asemel hoopis väikeseid jäneseid :)
Eile käisin aga õega väljas ja kui pärast lahku läksime, oli viimane rong juba läinud ja ma läksin peatusesse ööbussi ootama. Mingi aeg see isegi tuli, ronisin peale, jäin magama ja... ärkasin selle peale, et nooruke Iraagi päritolu juht raputas mind õlast.
"Lõpp-peatus," ütles ta, "kuhu sa sõita tahtsid?"
Ütlesin kohanime ja siis tuli välja, et lisaks magamajäämisele olin ma üldse vale bussi peale tulnud ja Stockholmist kahe tunni kaugusele reisinud. Nojah. Bussijuht siis selgitas, et tegelikult ta ei tohi reisijaid bussiparki kaasa võtta, aga väljas on praegu külm ja tal ei ole südant mind sinna peatusesse üksinda ootama jätta ja... no igatahes läksin ma temaga koos bussiparki, kus tal oli mingi väike hurtsik. Tegime teed, istusime trepi peal, vaatasime päikesetõusu ja ajasime juttu, pärast sõitsime erkpunaseks lahvatanud taeva all vastärganud Stockholmi tagasi.
"Enne küsi, siis astu bussi," manitses ta mind veel edasiseks eluks ja viskas mu pärast autoga koduukse ette ära. Igaks juhuks jättis veel oma numbri ka, et kui mul kunagi veel abi vaja peaks minema... :D
Igatahes kui mul veel eelmisel nädalal oli selline tunne, et ma tahan kohe oma kohvri kokku pakkida ja minema tõmmata, siis praegu ma olen jälle väga-väga rõõmus ja rahulik. Et elu armastada, peab armu elustama...
Veidi pärast ühtteist olin klubi ukse taga ja mind tervitati väga rõõmsalt, sest olin õhtu esimene külaline. Uurisin siis tagasihoidlikult, et kas siin tavaliselt käib teisi inimesi veel, maksin teatavate kõhklustega sissepääsutasu ära ja suundusin sisse õlut tellima.
Klaas käes, tegin klubis auringi ning jäin lõpuks seisma ühte üpris paljutõotavasse tantsusaali, kus mängis üpris paljutõotav muusika. Pikapeale vajusid mingid teised inimesed ka sisse ja siis ma lihtsalt marssisingi ühe seltskonna juurde ja selgitasin neile, et mul ei ole sõpru ja ma pean nüüd nendega hängima, meeldigu see neile või mitte.
Varasemas elus olen ainult ühel korral geiklubis käinud ja see ei jätnud mulle just kustumatuid emotsioone, aga ehk oligi ilma kõrgete ootusteta parem minna - ja samas ei olnud ma ka heitunud paari kuu tagusest üksinda baaris käigust. Sellisel juhul ongi kõige hullem stsenaarium lihtsalt see, et keegi sinuga tegemist teha ei taha ja sa lähed tagasi koju ja ärkad järgmisel hommikul üles värske ja väljapuhanuna. Mis on kah tegelikult päris okei variant.
Niisiis tundsin end nagu puhas leht ja olin valmis vastu võtma täpselt selle, mida elu mulle parasjagu serveerida tahtis.
Aga seekord võeti mind omaks! Ja klubi täitus järk-järgult üha rohkemate inimestega ja ma liikusin seltskonnast seltskonda ja kõige paremad laulud mängisid ja ühe tüübiga teadsime mõlemad peast Poola eurokat, mis 2006. aastal isegi finaali ei pääsenud ja kõik oli nii vaba ja tore ja armastust täis. Keegi ütles, et ma tantsin hästi ja keegi oli impressed, et "you really do know your Eurovision" ja no üldiselt sellised komplimendid, mida... mida mujalt väga ei saa :D
Tutvusin veel igast inimestega ja pärast instagramist sain näiteks teada, et olin ühe kohaliku Superstaari võitjaga tantsinud ja no ma ei tea, kogu õhkkond oli nii welcoming ja aktsepteeriv ja mul oli tõesti üle väga pika aja üks äärmiselt positiivne ja tore õhtu. Ja pärast hommikuvalguses koju kõndides nägin tavapäraste rottide asemel hoopis väikeseid jäneseid :)
Eile käisin aga õega väljas ja kui pärast lahku läksime, oli viimane rong juba läinud ja ma läksin peatusesse ööbussi ootama. Mingi aeg see isegi tuli, ronisin peale, jäin magama ja... ärkasin selle peale, et nooruke Iraagi päritolu juht raputas mind õlast.
"Lõpp-peatus," ütles ta, "kuhu sa sõita tahtsid?"
Ütlesin kohanime ja siis tuli välja, et lisaks magamajäämisele olin ma üldse vale bussi peale tulnud ja Stockholmist kahe tunni kaugusele reisinud. Nojah. Bussijuht siis selgitas, et tegelikult ta ei tohi reisijaid bussiparki kaasa võtta, aga väljas on praegu külm ja tal ei ole südant mind sinna peatusesse üksinda ootama jätta ja... no igatahes läksin ma temaga koos bussiparki, kus tal oli mingi väike hurtsik. Tegime teed, istusime trepi peal, vaatasime päikesetõusu ja ajasime juttu, pärast sõitsime erkpunaseks lahvatanud taeva all vastärganud Stockholmi tagasi.
"Enne küsi, siis astu bussi," manitses ta mind veel edasiseks eluks ja viskas mu pärast autoga koduukse ette ära. Igaks juhuks jättis veel oma numbri ka, et kui mul kunagi veel abi vaja peaks minema... :D
Igatahes kui mul veel eelmisel nädalal oli selline tunne, et ma tahan kohe oma kohvri kokku pakkida ja minema tõmmata, siis praegu ma olen jälle väga-väga rõõmus ja rahulik. Et elu armastada, peab armu elustama...
Tuesday, May 17, 2016
Lugusid ühikast, 3
See pidi olema hilja oktoobris, kui mu suvega teenitud palk lõpuks oma otsa leidis. Ka Kaja oli laostunud ning me istusime vastu ööd rõdul, jälgisime räästast alla tilkuvat vihma ning katsusime arvutada, palju meil parajasti kahepeale raha võiks olla.
"Nelikümmend senti?" pakkusin mina.
"Äkki kuuskümmend..." mõtiskles Kaja vastu.
Kehitasime õlgu. Toas teadsime olevat juurvilju ja emadelt-vanaemadelt saadud hoidiseid ning ka peatne kojuminek terendas silme ees. Muretsemiseks polnud põhjust.
"Vabandust, tüdrukud," kõnetas meid järsku rõdu pimedast nurgast mehehääl ning kõndis koos omanikuga lähemale, et meie kõrval istet võtta, "ma olen praegu jube ebaviisakas, aga ma paratamatult kuulsin pealt, et teil on praegu kahepeale ainult paarkümmend senti! Kas ma äkki saan teid kuidagi rahaliselt toetada? Te ei pea üldse piinlikkust tundma, raha ikka käib käest kätte..."
"Oi issand, tõesti suur aitäh, aga pole vaja!" lükkasime pakkumise naerdes tagasi, "meil on kõik jumala hästi. Varsti läheme koju ja..."
"Ja meil on oksendamiseni kõrvitsat!" torkasin vahele, "no ikka tõesti väga-väga palju kõrvitsat..."
"No selge," soostus tüüp ja jäi kuidagi vaikseks, pärast aga hakkas oma suhteprobleemidest rääkima. Andsime nõu, mis me oskasime (leidis kah inimesed, kellelt küsida...) ja natukese aja pärast kadus noormees jälle ühikahämarustesse.
"Tead sa, kes see oli?" küsisin ühikaveteran Kajalt, kes majas elanud kordades kauem kui mina.
"Mhmhm," mõmises ta teed rüübates ning ütles tassi tagasi rõdupiirdele asetades nime.
Istusime mõnda aega vaikuses ja vahtisime öhe.
"Ahsa nuga," ütlesin siis pärast mõningast järelemõtlemist, "see on ju seesama tüüp, kes ühikakommuuni kirjutas, et talt varastati just 42 kilo kõrvitsat ära..."
Naersime pisarateni. Huvitav, kes küll tol õhtul kahtlusaluste nimekirja lisandusid :D
"Nelikümmend senti?" pakkusin mina.
"Äkki kuuskümmend..." mõtiskles Kaja vastu.
Kehitasime õlgu. Toas teadsime olevat juurvilju ja emadelt-vanaemadelt saadud hoidiseid ning ka peatne kojuminek terendas silme ees. Muretsemiseks polnud põhjust.
"Vabandust, tüdrukud," kõnetas meid järsku rõdu pimedast nurgast mehehääl ning kõndis koos omanikuga lähemale, et meie kõrval istet võtta, "ma olen praegu jube ebaviisakas, aga ma paratamatult kuulsin pealt, et teil on praegu kahepeale ainult paarkümmend senti! Kas ma äkki saan teid kuidagi rahaliselt toetada? Te ei pea üldse piinlikkust tundma, raha ikka käib käest kätte..."
"Oi issand, tõesti suur aitäh, aga pole vaja!" lükkasime pakkumise naerdes tagasi, "meil on kõik jumala hästi. Varsti läheme koju ja..."
"Ja meil on oksendamiseni kõrvitsat!" torkasin vahele, "no ikka tõesti väga-väga palju kõrvitsat..."
"No selge," soostus tüüp ja jäi kuidagi vaikseks, pärast aga hakkas oma suhteprobleemidest rääkima. Andsime nõu, mis me oskasime (leidis kah inimesed, kellelt küsida...) ja natukese aja pärast kadus noormees jälle ühikahämarustesse.
"Tead sa, kes see oli?" küsisin ühikaveteran Kajalt, kes majas elanud kordades kauem kui mina.
"Mhmhm," mõmises ta teed rüübates ning ütles tassi tagasi rõdupiirdele asetades nime.
Istusime mõnda aega vaikuses ja vahtisime öhe.
"Ahsa nuga," ütlesin siis pärast mõningast järelemõtlemist, "see on ju seesama tüüp, kes ühikakommuuni kirjutas, et talt varastati just 42 kilo kõrvitsat ära..."
Naersime pisarateni. Huvitav, kes küll tol õhtul kahtlusaluste nimekirja lisandusid :D
Sunday, May 15, 2016
Eurovisiooni võidulaul: my 2 cents
Mulle meeldisid sel aastal suht kõik laulud. Täiega hea tasemega Eurovisioon oli ja ma lõpuks ei saanudki enam aru, kellele tegelikult pöialt hoidsin. Võib-olla Itaaliale. Aga kui viimastel minutitel enne võitja väljakuulutamist selguma hakkas, kelle poolel kaalukauss nüüd tegelikult olla võib, ütlesin isegi mitu korda valjusti, et no palun mitte Ukraina.
Sest see laul oli mu arvates lihtsalt tohutult igav ja ma ei olnud seda väga palju enne kuulanud ka, et ta mulle armsaks saada võiks. Ja kui Ukraina päriselt võitiski, olin ma kuskil kümme minutit väga pettunud ja vahtisin niisama tuimalt seina. Et selle jaoks ma nüüd vaatasingi Eurovisiooni või. Et selle jaoks ma käisingi endale taararahade eest krõpsu ja spraiti ostmas või.
Ja siis ma mõtlesin veel seda, et no kuidas kurat võidab mingi poliitiline laul, mis nutab aastakümneid tagasi juhtunu pärast ja no teate küll, kõik need asjad, mida te juba 250 korda internetist lugenud olete. Ja rääkisin facebookis väikese õega, kes ütles, et ta on nii pettunud.
MINA KA, kirjutasin. Võiduloo pärast, jah?
Ei, sellepärast, et inimesed on nii lollid, kirjutas ta mulle vastu. Võidab laul, mis räägib kannatustest ja surmast ja kõiksugu koledustest, mida diivaninurgalt sädelevaid kleidikesi jälgivad eurooplased endale üldse ette kujutadagi ei oska, ja inimestel ikka on midagi vastikut öelda.
Ja see läheb ühtlasi ajalukku kui hetk, mil sain õppetunni oma kolmeteistaastaselt õelt. Miks ma üldse lasin enne pigil oma hinge valguda, mõtlesin. Iseäranis loosse ja selle sõnadesse süvenemata.
Panin laulu uuesti mängima ja võtsin tõlkega lyricsi lahti.
Ja siis ma sain aru, et see ei ole poliitiline laul, sest poliitika ei tapa ega küüdita inimesi. Inimesed tapavad ja küüditavad ja vägistavad ja piinavad inimesi.
Sest need ei ole ainult venelased ja tatarlased, vaid ka mina ja sina. Sest see ei ole ainult 1944, vaid ka 1976 ja 2014 ja 889 enne Kristust. Sest need on kõik inimesed, kes on kunagi teiste inimeste käe läbi kannatanud, sest need on kõik aastad, kuud ja päevad, mil see on juhtunud.
1944 ja tatarlased on ainult meedium, isiklik kogemus, mille kaudu kõikide teiste kannatustega suhestuda ning need teisteni tuua; midagi, mis üldse algselt tekitab nii sügavaid tundeid, et tekiks vajadus neid teistega jagada. Millestki üldisest mulisemine ja love-peace-maigutamine ei mõju, ei pane mõtlema, ei tekita emotsiooni.
Ma ei usu ealeski, et laulu mõte oli nüüd kõikidele teada anda, et krimmitatarlased on kõige ebaõiglasemalt koheldud rahvas kogu maailmas, või kellelegi kuidagi "ära panna" või maaslamajana haletsust teenida. Ma tahan uskuda, et laulu mõte oli, et ärge palun vihake ja tapke oma kaasinimesi, sest elu võib ilma selletagi paras litapoeg olla.
Ja isegi niisuguse sõnumiga laulust tuld võtmine, selle üle näägutamine ja põhimõtte täielik kõrvust mööda laskmine lihtsalt süvendab probleemi ja vihkamist. See on umbes nagu mu lapsed vahepeal: Tema alustas! Ei, sina alustasid! Aga tema tegi rohkem! Aga sina lõid kõvemini! Lumepall veereb ja kogub tuure ning kasvab lõpuks ohjeldamatuks madinaks, kust kõrvaltvaatajale paistavad vaid löögivalmis rusikad ning õhkulennutatud tigedad laused.
Ma näen seda siinsete laste peal ja näen seda siis, kui vahel ise kellegagi vaieldes hoogu lähen. Ma näen seda, kui mõtlen sõdade ja inimeste vastastikuse hävitamise peale. Kui raske on inimestel korraks lihtsalt... mitte reageerida? Korraks vajutada endas kinni see koht, mis nõuab, et talle jääks alati õigus ja viimane sõna ning luua selle asemele hoopis allaandmine ja armastus? Jääda korraks vait, ehkki keel kibeleb hirmsasti midagi lõplikult paikapanevat ja mürgist ütlema? Asetada end ligimese kingadesse? Lõpetada pidev õiguse ja võimu ja raha ja maade tagaajamine?
Ja eks muutused algavad ikka iseendast. Nagu liblika tiivalöök võib vallandada orkaani teisel pool maakera, usun ma tõesti, et läbi pingutuste ennast paremaks ja lahkemaks muuta võin ma mingil õrnal moel mõjutada ka maailma. Või kellegi teise maailma. Ma luban ennast rohkem jälgida ja endale keelde hammustada, kui tegelikult tahaks kõvasti ja valjusti reageerida ja enda õigust taga ajada. Ma luban olla tähelepanelikum ja kaastundlikum. Ma luban, sest tänavuse Eurovisiooni võitis Jamala lauluga 1944.
We could build a future where people are free to live and love. Kuidas pagana päralt on see poliitika? See on lihtsalt common sense.
Sest see laul oli mu arvates lihtsalt tohutult igav ja ma ei olnud seda väga palju enne kuulanud ka, et ta mulle armsaks saada võiks. Ja kui Ukraina päriselt võitiski, olin ma kuskil kümme minutit väga pettunud ja vahtisin niisama tuimalt seina. Et selle jaoks ma nüüd vaatasingi Eurovisiooni või. Et selle jaoks ma käisingi endale taararahade eest krõpsu ja spraiti ostmas või.
Ja siis ma mõtlesin veel seda, et no kuidas kurat võidab mingi poliitiline laul, mis nutab aastakümneid tagasi juhtunu pärast ja no teate küll, kõik need asjad, mida te juba 250 korda internetist lugenud olete. Ja rääkisin facebookis väikese õega, kes ütles, et ta on nii pettunud.
MINA KA, kirjutasin. Võiduloo pärast, jah?
Ei, sellepärast, et inimesed on nii lollid, kirjutas ta mulle vastu. Võidab laul, mis räägib kannatustest ja surmast ja kõiksugu koledustest, mida diivaninurgalt sädelevaid kleidikesi jälgivad eurooplased endale üldse ette kujutadagi ei oska, ja inimestel ikka on midagi vastikut öelda.
Ja see läheb ühtlasi ajalukku kui hetk, mil sain õppetunni oma kolmeteistaastaselt õelt. Miks ma üldse lasin enne pigil oma hinge valguda, mõtlesin. Iseäranis loosse ja selle sõnadesse süvenemata.
Panin laulu uuesti mängima ja võtsin tõlkega lyricsi lahti.
Ja siis ma sain aru, et see ei ole poliitiline laul, sest poliitika ei tapa ega küüdita inimesi. Inimesed tapavad ja küüditavad ja vägistavad ja piinavad inimesi.
Sest need ei ole ainult venelased ja tatarlased, vaid ka mina ja sina. Sest see ei ole ainult 1944, vaid ka 1976 ja 2014 ja 889 enne Kristust. Sest need on kõik inimesed, kes on kunagi teiste inimeste käe läbi kannatanud, sest need on kõik aastad, kuud ja päevad, mil see on juhtunud.
1944 ja tatarlased on ainult meedium, isiklik kogemus, mille kaudu kõikide teiste kannatustega suhestuda ning need teisteni tuua; midagi, mis üldse algselt tekitab nii sügavaid tundeid, et tekiks vajadus neid teistega jagada. Millestki üldisest mulisemine ja love-peace-maigutamine ei mõju, ei pane mõtlema, ei tekita emotsiooni.
Ma ei usu ealeski, et laulu mõte oli nüüd kõikidele teada anda, et krimmitatarlased on kõige ebaõiglasemalt koheldud rahvas kogu maailmas, või kellelegi kuidagi "ära panna" või maaslamajana haletsust teenida. Ma tahan uskuda, et laulu mõte oli, et ärge palun vihake ja tapke oma kaasinimesi, sest elu võib ilma selletagi paras litapoeg olla.
Ja isegi niisuguse sõnumiga laulust tuld võtmine, selle üle näägutamine ja põhimõtte täielik kõrvust mööda laskmine lihtsalt süvendab probleemi ja vihkamist. See on umbes nagu mu lapsed vahepeal: Tema alustas! Ei, sina alustasid! Aga tema tegi rohkem! Aga sina lõid kõvemini! Lumepall veereb ja kogub tuure ning kasvab lõpuks ohjeldamatuks madinaks, kust kõrvaltvaatajale paistavad vaid löögivalmis rusikad ning õhkulennutatud tigedad laused.
Ma näen seda siinsete laste peal ja näen seda siis, kui vahel ise kellegagi vaieldes hoogu lähen. Ma näen seda, kui mõtlen sõdade ja inimeste vastastikuse hävitamise peale. Kui raske on inimestel korraks lihtsalt... mitte reageerida? Korraks vajutada endas kinni see koht, mis nõuab, et talle jääks alati õigus ja viimane sõna ning luua selle asemele hoopis allaandmine ja armastus? Jääda korraks vait, ehkki keel kibeleb hirmsasti midagi lõplikult paikapanevat ja mürgist ütlema? Asetada end ligimese kingadesse? Lõpetada pidev õiguse ja võimu ja raha ja maade tagaajamine?
Ja eks muutused algavad ikka iseendast. Nagu liblika tiivalöök võib vallandada orkaani teisel pool maakera, usun ma tõesti, et läbi pingutuste ennast paremaks ja lahkemaks muuta võin ma mingil õrnal moel mõjutada ka maailma. Või kellegi teise maailma. Ma luban ennast rohkem jälgida ja endale keelde hammustada, kui tegelikult tahaks kõvasti ja valjusti reageerida ja enda õigust taga ajada. Ma luban olla tähelepanelikum ja kaastundlikum. Ma luban, sest tänavuse Eurovisiooni võitis Jamala lauluga 1944.
We could build a future where people are free to live and love. Kuidas pagana päralt on see poliitika? See on lihtsalt common sense.
Lugusid ühikast, 2
Vahel juhtub ka parimatel, et ärkad pärast pidu üles kusagilt, mis ei ole üldse sinu kodu. Näiteks paganama Mõisavahest, kui su ühikas asub tegelikult üldse kesklinnas ja bussi ei paista kuskilt tulevat ja sa lihtsalt kõnnid eelmise päeva meiki sulatava päikese käes kolmveerand tundi ja jõuad siis lõpuks rampväsinult ja väga pahurana ühikasse, lootes lõpuks uuesti sõba silmale saada.
Tuppa astudes tuleb aga välja, et su toakaaslane on jälle liiga hea inimene olnud ja pakkunud öömaja kellelegi, kes nüüd su voodis nii õnnist und magab, et lisaks kõigele jätkub tal veel jultumust rahulolevalt norsata.
Siis ei jäägi nagu muud üle, kui rätsepistes kirjutuslauale istuda, pead valutada ja facebooki chatis kurta, et mingi suvakas tüüp külitab sul voodis ja ei lasegi sul vaesekesel oma raskelt välja teenitud lõunaund magada. Et miks halvad asjad juhtuvad heade inimestega.
Ja siis ärkab järsku su toakaaslane ise ja kirjutab sinnasamasse chatti, et kuule sorri, inimesel ei olnud millegagi koju Viljandisse sõita, et lubasin tal su voodis magada. Ja et aa jah, tegu on juhtumisi su lemmikräppariga.
Ja seda lugedes on su nägu "lihtsalt priceless", nagu sa hiljem toakaaslaselt kuuled, ja kogu eelnev tusk asendub rõõmsa elevusega. Issand jumal, las muidugi inimene magab täies riietuses mu puhaste linade vahel, ega ma kade ole! Norsaku terviseks! Küll ma ise jõuan puhata siis, kui surnud olen!
Pärast surud veel räpparil käppa, avaldad tagasihoidlikult austust ta loomingu vastu ja hiljem tšillite kõik kolmekesi rõdul nagu mehed muiste. Mälestuseks jätab ta endast maha mustad sokid ja haarab kogemata kaasa Kaja tubakapaki.
Sellised asjad juhtuvad.
Tuppa astudes tuleb aga välja, et su toakaaslane on jälle liiga hea inimene olnud ja pakkunud öömaja kellelegi, kes nüüd su voodis nii õnnist und magab, et lisaks kõigele jätkub tal veel jultumust rahulolevalt norsata.
Siis ei jäägi nagu muud üle, kui rätsepistes kirjutuslauale istuda, pead valutada ja facebooki chatis kurta, et mingi suvakas tüüp külitab sul voodis ja ei lasegi sul vaesekesel oma raskelt välja teenitud lõunaund magada. Et miks halvad asjad juhtuvad heade inimestega.
Ja siis ärkab järsku su toakaaslane ise ja kirjutab sinnasamasse chatti, et kuule sorri, inimesel ei olnud millegagi koju Viljandisse sõita, et lubasin tal su voodis magada. Ja et aa jah, tegu on juhtumisi su lemmikräppariga.
Ja seda lugedes on su nägu "lihtsalt priceless", nagu sa hiljem toakaaslaselt kuuled, ja kogu eelnev tusk asendub rõõmsa elevusega. Issand jumal, las muidugi inimene magab täies riietuses mu puhaste linade vahel, ega ma kade ole! Norsaku terviseks! Küll ma ise jõuan puhata siis, kui surnud olen!
Pärast surud veel räpparil käppa, avaldad tagasihoidlikult austust ta loomingu vastu ja hiljem tšillite kõik kolmekesi rõdul nagu mehed muiste. Mälestuseks jätab ta endast maha mustad sokid ja haarab kogemata kaasa Kaja tubakapaki.
Sellised asjad juhtuvad.
Saturday, May 14, 2016
Pulle lugusid ühikast, 1
Oli ju ka minu elus ükskord niisugune periood, mil Tartu legendaarseimas ühikas elasin ja vähemalt niisama legendaarse inimesega tuba jagasin. Kui keegi varem Mordoris käinud ei ole, siis see on niisugune mõnus nõukahõnguline koht, kus seinad on täis kõigi elanike loomingut (sest kunst kuulub ju ometigi rahvale), unisex-tualettruumid asuvad koridori lõpus ning duši all ja pesu pesemas tuleb käia all keldris.
Kui ma enne kolimist teada sain, et pean end igapäevaselt teiste naissoost majaelanike ees paljaks koorima ja et dušikabiinidel pole uksi, tabas mind šokk ja hakkasin leiutama viise, kuidas isiklik dušikardin kaasa võtta ja mismoodi Kaja seda mu jaoks üleval hoida saaks. Reaalsus oli muidugi see, et kedagi ei kottinud mu paljas ihu ja mind ei kottinud kellegi teise oma ning vahel isegi meenutan nostalgiliselt neid ühiseid pesuskäike, kus sai voolava vee taustal mõtteid vahetatud ja mõnikord isegi "Oh sa õnnistav" lauldud.
Muidu juhtus aga ühikas igasuguseid toredaid asju, mis siiamaani muigama panevad. Mõned neist kannatavad trükimusta ja mõned mitte, aga paar esimesse kategooriasse kuuluvat võib ju siia üles tähendada ikka.
Igatahes. Täitsa septembri algul pesime Kajaga esimest korda koos pesu. Panime seltsis masina käima ja tulime jälle üles mingeid tohutult tähtsaid asju tegema, veidi hiljem jooksin aga üksinda alla keldrisse, et riided pesumasinast kuivatisse tõsta. Samal ajal oli minuga pesuruumis üks pikk noormees, kelle masin oli täpselt minu oma all. Kuidagi sahmerdamise käigus kukkus paar minu asja tema omade sekka, naersime ja vabandasime kohmetult ja ma tõstsin need siis tagasi kuivatisse. Vajutasin masina tööle ja jooksin üles tagasi ja siis natukese aja pärast ilmus ühika facebooki gruppi niisugune postitus:
Ohhoo, mõtlesin, kas mind on ka nüüd Märgatud, kas siit areneb edasi suur sõprus või lausa ühikaromanss? Mõttes juba esimese kohtingu outfitti valides kirjutasin siis inimesele sõnumitesse, et yo mina olengi see äpardunud neiu, et siin ma nüüd siis olen ja annan endast märku. Vastuseks kirjutas ta mulle aga lihtsalt oma toanumbri ning mu lootusekiir uusi tutvusi sobitada tuhmus natuke, sest hakkasin aimama, milles asi tegelikult olla võis.
Läksin siis ikkagi viiendale korrusele ta ukse taha, koputasin, ja - ukse vahelt sirutus välja käsi, mis mu peopessa Kaja pitsilised aluspüksid asetas. "Aitäh," pomisesin nina alla ja tegin koos trussikutega kiiresti leegid. Takoi ühikaromanss.
Kui ma enne kolimist teada sain, et pean end igapäevaselt teiste naissoost majaelanike ees paljaks koorima ja et dušikabiinidel pole uksi, tabas mind šokk ja hakkasin leiutama viise, kuidas isiklik dušikardin kaasa võtta ja mismoodi Kaja seda mu jaoks üleval hoida saaks. Reaalsus oli muidugi see, et kedagi ei kottinud mu paljas ihu ja mind ei kottinud kellegi teise oma ning vahel isegi meenutan nostalgiliselt neid ühiseid pesuskäike, kus sai voolava vee taustal mõtteid vahetatud ja mõnikord isegi "Oh sa õnnistav" lauldud.
Muidu juhtus aga ühikas igasuguseid toredaid asju, mis siiamaani muigama panevad. Mõned neist kannatavad trükimusta ja mõned mitte, aga paar esimesse kategooriasse kuuluvat võib ju siia üles tähendada ikka.
Igatahes. Täitsa septembri algul pesime Kajaga esimest korda koos pesu. Panime seltsis masina käima ja tulime jälle üles mingeid tohutult tähtsaid asju tegema, veidi hiljem jooksin aga üksinda alla keldrisse, et riided pesumasinast kuivatisse tõsta. Samal ajal oli minuga pesuruumis üks pikk noormees, kelle masin oli täpselt minu oma all. Kuidagi sahmerdamise käigus kukkus paar minu asja tema omade sekka, naersime ja vabandasime kohmetult ja ma tõstsin need siis tagasi kuivatisse. Vajutasin masina tööle ja jooksin üles tagasi ja siis natukese aja pärast ilmus ühika facebooki gruppi niisugune postitus:
Ohhoo, mõtlesin, kas mind on ka nüüd Märgatud, kas siit areneb edasi suur sõprus või lausa ühikaromanss? Mõttes juba esimese kohtingu outfitti valides kirjutasin siis inimesele sõnumitesse, et yo mina olengi see äpardunud neiu, et siin ma nüüd siis olen ja annan endast märku. Vastuseks kirjutas ta mulle aga lihtsalt oma toanumbri ning mu lootusekiir uusi tutvusi sobitada tuhmus natuke, sest hakkasin aimama, milles asi tegelikult olla võis.
Läksin siis ikkagi viiendale korrusele ta ukse taha, koputasin, ja - ukse vahelt sirutus välja käsi, mis mu peopessa Kaja pitsilised aluspüksid asetas. "Aitäh," pomisesin nina alla ja tegin koos trussikutega kiiresti leegid. Takoi ühikaromanss.
Friday, May 13, 2016
Eesti Blogiauhinnad 2016
Aasta alguses kirjutasin oma blogiaadressi kogemata aadressiriba asemel hoopis otsingumootorisse ja avastasin nii juhuslikult, et olin mullu blogiauhindades tervelt 7 häält saanud. Twitterisse siis kirjutasin ka, et vaat kus lops ja ma tegelikult ei arvanudki, et mu lugejaskond üldse seitsmeni küündib. Aga no tore igatahes.
Sel aastal pidid blogijad ennast aga ise üles andma ja pulli pärast ma seda tegingi, et noh, äkki tuleb seekord 8 ära. Ja nüüd saab hääletada! Nimelt sellel lingil ja asun ma reisiblogide kategoorias.
Peace out!
Kevad, Eurovisioon ja Eskilstuna
Märkamatult on kätte jõudnud suur kevad ja sellega koos pööraselt ilusad ilmad. Lühkarite väel päikese käes ringi kõndides, vastniidetud muru lõhna sisse hingates ja Eurovisiooni laule kuulates saavad kohalikule kliimale andeks antud kõik lõhenevad huuled, ninaotsi ketendama kraapivad miinuskraadid ja pilkaselt pimedad ööd, mis veel mõni aeg tagasi kunagi lõppevat ei tundunudki. It's all good now, ilmataat!
Ja võib-olla mul ongi aeg-ajalt natuke kahju, et seda ustest ja akendest sisse tulvavat rohelist taassündi kellegagi jagada pole, aga äkki ma siis upuksingi natuke liiga palju siidripurki või viinapudelisse või kellegi teise silmadesse, kui siin üksinda sellesse hullutavasse vastärganud õilmitsemisse. Ja nagu vanarahvas ütleb, siis vahel on vaja tunnetada ka solituudi, et rõõmsam oleks retk houmboide juurde huudi.
Ja ah, Eurovisioon! Nagu tähelepanelik lugeja juba teab, on see mu jaoks üks aasta tippsündmusi ja ma armastan selle juures absoluutselt kõike. Nii halbu kui häid laule, nii ballaade kui tümakat, nii kohutavaid kostüüme kui ka lausalastust. Seda, kuidas ta inimesi ühendab ning seejärel pooli valima sunnib; kuidas ta täiesti dramaatilisi mõõtmeid ja naeruväärselt kõrgeid noote võtab ning end seejärel mängleva kergusega ümber keerab, heites nalja kõigi üle, kes üldse Eurovisiooni, muusikat või elu tõsiselt võtavad.
Üldiselt on mu jaoks kogu Eurovisiooni südamikuks Balkanimaad ja serbohorvaadi keeled, kõlagu nad siis parajasti puusi liikuma panevate rütmide või hoopis südantlõhestavate lõunaslaavi viiside saatel. Ja kui siis vahel ka juhtuma peaks, et nad laulu hoopis inglise keeles esitavad, on mu absoluutselt kõige lemmikum koht see, kui näiteks see viimane ja kõige jõulisem refrään tuleb nende oma keeles. No nii ilus! See meenutab "Triumfikaare" lõppu, kus Joan ja Ravic kellegi (ei mäleta enam, kumma) haiglavoodil põhjatutest tundmustest kaasakistuna mõlemad oma emakeeles rääkima hakkavad, kuigi kaaslane seda ei mõista (või oli see hoopis kuidagi täiesti teistmoodi). Kui vabastav! Kui loomulikult ja võimsalt voolavad üle huulte sõnad, mis on kaasa saadud emapiimaga, mis jooksevad mööda kõige sügavamaid südameteid... olen ju isegi seda pärast pikemaid äraolekuid kogenud.
Ja no siis muidugi itaalia keel, eriti selle ja ka eelmise aasta lauludes oli ta niivõrd ilus. Iga kord seda kuuldes tunnen, kuidas see mind endasse tõmbab ja peibutab, nõuab enda osaks saamist, enda laulmist ja ära õppimist. Kuidas mul ühel hetkel tuleb ise kohale minna ja seda kõike teha ning pigem siis juba varem kui hiljem.
Pildid on eelmisest nädalavahetusest, kui käisime Eskilstunas haigetele lastele pühendatud heategevusüritusel. Oli üks igati armas linnake.
Ja võib-olla mul ongi aeg-ajalt natuke kahju, et seda ustest ja akendest sisse tulvavat rohelist taassündi kellegagi jagada pole, aga äkki ma siis upuksingi natuke liiga palju siidripurki või viinapudelisse või kellegi teise silmadesse, kui siin üksinda sellesse hullutavasse vastärganud õilmitsemisse. Ja nagu vanarahvas ütleb, siis vahel on vaja tunnetada ka solituudi, et rõõmsam oleks retk houmboide juurde huudi.
Ja ah, Eurovisioon! Nagu tähelepanelik lugeja juba teab, on see mu jaoks üks aasta tippsündmusi ja ma armastan selle juures absoluutselt kõike. Nii halbu kui häid laule, nii ballaade kui tümakat, nii kohutavaid kostüüme kui ka lausalastust. Seda, kuidas ta inimesi ühendab ning seejärel pooli valima sunnib; kuidas ta täiesti dramaatilisi mõõtmeid ja naeruväärselt kõrgeid noote võtab ning end seejärel mängleva kergusega ümber keerab, heites nalja kõigi üle, kes üldse Eurovisiooni, muusikat või elu tõsiselt võtavad.
Üldiselt on mu jaoks kogu Eurovisiooni südamikuks Balkanimaad ja serbohorvaadi keeled, kõlagu nad siis parajasti puusi liikuma panevate rütmide või hoopis südantlõhestavate lõunaslaavi viiside saatel. Ja kui siis vahel ka juhtuma peaks, et nad laulu hoopis inglise keeles esitavad, on mu absoluutselt kõige lemmikum koht see, kui näiteks see viimane ja kõige jõulisem refrään tuleb nende oma keeles. No nii ilus! See meenutab "Triumfikaare" lõppu, kus Joan ja Ravic kellegi (ei mäleta enam, kumma) haiglavoodil põhjatutest tundmustest kaasakistuna mõlemad oma emakeeles rääkima hakkavad, kuigi kaaslane seda ei mõista (või oli see hoopis kuidagi täiesti teistmoodi). Kui vabastav! Kui loomulikult ja võimsalt voolavad üle huulte sõnad, mis on kaasa saadud emapiimaga, mis jooksevad mööda kõige sügavamaid südameteid... olen ju isegi seda pärast pikemaid äraolekuid kogenud.
Ja no siis muidugi itaalia keel, eriti selle ja ka eelmise aasta lauludes oli ta niivõrd ilus. Iga kord seda kuuldes tunnen, kuidas see mind endasse tõmbab ja peibutab, nõuab enda osaks saamist, enda laulmist ja ära õppimist. Kuidas mul ühel hetkel tuleb ise kohale minna ja seda kõike teha ning pigem siis juba varem kui hiljem.
Pildid on eelmisest nädalavahetusest, kui käisime Eskilstunas haigetele lastele pühendatud heategevusüritusel. Oli üks igati armas linnake.
Tuesday, May 3, 2016
Kogemata Koplis
Nagu ikka, olen ma kõikidest kartmistest ja mis-siis-kuidest hoolimata endiselt elus ja küllaltki terve ning istun taas blogilahtri taga, et oma väikese rumala ego üle nalja heita. Mida siin ikka muretseda ja kümne küünega oma pisikesest maisest elust kinni hoida! Õnneks mida rohkem niisuguseid olukordi ette tuleb, seda karastatum lõpuks oled ja saad aru, et tegelikult on kõik ikkagi täiesti mööduv ja chill.
Viimased paar päeva on aga olnud küllaltki tegusad ja spontaansed. Laupäeval käisin siis õega koos ta kunsti üles riputamas - ikka sessamas tillukeses kohvikus, kus elab väike, nunnu, paks ja lömmis näoga koer. Kui keegi kunagi Stockholmis on ja nimetet koerakohvikut näha tahab, siis nimi on sellel Cafe Mariaberget ja asub ta kesklinnast kiviviske kaugusel Södermalmis.
Pühapäeval tuli aga Kaja külla! Jagasime koos täiega toredat päeva ja ma juba tundsin ette ära, kui raske hüvastijätt oleks, nii et otsustasin ta kannul lihtsalt laeva kõndida ja algselt kaasa tulema pidanud Kärdi pardakaarti näidata. Läks õnneks. Päikesetekilt helistasin veel ülemustele ja selgitasin, et noh mul niikuinii ei ole esmaspäeviti suurt midagi teha ja ma nüüd kogemata olen kruiisil, et teisipäeval ausõna tulen tagasi. Uudis võeti rahulikult vastu ja seal me siis olime - Eesti poole teel ja päike näkku säramas.
Laevas oli hullult hea tantsumuusika ja lahe showprogramm ja siis me vist isegi natuke rohkem mõistsime, miks inimesed kruiisil käivad. Jõudsime lausa mingi 40-aastase pereisa kajutisse elu üle filosofeerima. Järgmisel päeval läksime aga Koplisse ja Sõle tänavale, kus meil õnnestus süstla otsa mitte astuda ja tagatipuks sain omale Paavli kaltsukast kahe euriga Jaan Krossi raamatu! Juhhuu! Saime veel Kristiina ja Ilonaga kokku, istusime pargis ja no see väike pahvak Eestit ja sõpru oli lihtsalt niivõrd tore ja südantsoojendav, et ma olen nüüd vist tagasitulekuni väga positiivse energiaga laetud :)
Siis tuli aga taas isamaale lehvitada ja üksi laevale astuda ja no kuna eelmisel õhtul jäi unest pisut väheks, magasin tubli kolmteist tundi järjest. Hommikul pardalt maha jalutades vahtisin päikesesse ja kuulasin Enyat ja siis järsku peatasid mind kaks Soome tüüpi, et kuule kus siin kesklinn asub. Viisin nad lahkelt kohale, jalutasime kirsipuude all ja tšillisime niisama ringi ja käisime kolmekesi teed-kohvi joomas. Siis tulin tagasi koju ning sukeldusin pea ees oma igapäevarütmi, minnes naabri koeraga jalutama ja mune ostma.
Viimased paar päeva on aga olnud küllaltki tegusad ja spontaansed. Laupäeval käisin siis õega koos ta kunsti üles riputamas - ikka sessamas tillukeses kohvikus, kus elab väike, nunnu, paks ja lömmis näoga koer. Kui keegi kunagi Stockholmis on ja nimetet koerakohvikut näha tahab, siis nimi on sellel Cafe Mariaberget ja asub ta kesklinnast kiviviske kaugusel Södermalmis.
 |
| õndsa uni |
 |
| õeraas oma kunstiga |
 |
| tublidele töölistele |
 |
| õhus on eurovisiooooon! |
Pühapäeval tuli aga Kaja külla! Jagasime koos täiega toredat päeva ja ma juba tundsin ette ära, kui raske hüvastijätt oleks, nii et otsustasin ta kannul lihtsalt laeva kõndida ja algselt kaasa tulema pidanud Kärdi pardakaarti näidata. Läks õnneks. Päikesetekilt helistasin veel ülemustele ja selgitasin, et noh mul niikuinii ei ole esmaspäeviti suurt midagi teha ja ma nüüd kogemata olen kruiisil, et teisipäeval ausõna tulen tagasi. Uudis võeti rahulikult vastu ja seal me siis olime - Eesti poole teel ja päike näkku säramas.
 |
| alustasime hommikut maailma kõige kallimate kaneelirullidega |
 |
| istusime pargis |
 |
| jalutasime |
 |
| I'm on a boat!!! |
Laevas oli hullult hea tantsumuusika ja lahe showprogramm ja siis me vist isegi natuke rohkem mõistsime, miks inimesed kruiisil käivad. Jõudsime lausa mingi 40-aastase pereisa kajutisse elu üle filosofeerima. Järgmisel päeval läksime aga Koplisse ja Sõle tänavale, kus meil õnnestus süstla otsa mitte astuda ja tagatipuks sain omale Paavli kaltsukast kahe euriga Jaan Krossi raamatu! Juhhuu! Saime veel Kristiina ja Ilonaga kokku, istusime pargis ja no see väike pahvak Eestit ja sõpru oli lihtsalt niivõrd tore ja südantsoojendav, et ma olen nüüd vist tagasitulekuni väga positiivse energiaga laetud :)
 |
| jah, kes mida otsib |
 |
| kopli liinid |
Siis tuli aga taas isamaale lehvitada ja üksi laevale astuda ja no kuna eelmisel õhtul jäi unest pisut väheks, magasin tubli kolmteist tundi järjest. Hommikul pardalt maha jalutades vahtisin päikesesse ja kuulasin Enyat ja siis järsku peatasid mind kaks Soome tüüpi, et kuule kus siin kesklinn asub. Viisin nad lahkelt kohale, jalutasime kirsipuude all ja tšillisime niisama ringi ja käisime kolmekesi teed-kohvi joomas. Siis tulin tagasi koju ning sukeldusin pea ees oma igapäevarütmi, minnes naabri koeraga jalutama ja mune ostma.
Subscribe to:
Posts (Atom)