Alljärgnev väljavõte on kirjutatud ajal, mil ma - nagu taarausk ette näeb - Austraaliasse palverännakule sõitsin, Sydney ooperimaja poole palvetasin ja korraks malaislaste treileripargis peatusin.
***
Ööd on alati kas liiga lühikesed või liiga pikad.
Pisarad voolavad mööda su nägu alla - jälle oled sa üksi, jälle oled sa ennast ise lippude ja lauluga, veremaitse suus, üksikuks võidelnud. Jälle on kõik pime ja ähvardav ja nutt tikub iseenesest luksetena kurgust välja.
Nuuksudes ja uksest välja vahtides saad sa kogu oma õnnetus olemises osa vaatemängu suursugusest. Siin ei varjuta välgunooli linnakuma, segamatult sähvivad nad üle kõrbete ja kõnnumaa ja tillukese viinamarjaistanduse.
Liiga lühikesed on nad siis, kui päike oma halastamatu ja kõikenägeva valguse üle su väikelinna laotab ja järsult peo lõppemisest teatab. Mis vaid tund aega tagasi näis glamuurne ja särav, tundub nüüd oma aja ära elanud ja vastik.
Kirehoos katki löödud õlleklaasi killud, mis just nüüdsama laternavalguses helkisid, lebavad maas tuhmilt ja elutult. Nende vahel teed otsinud elujõuline õllenire on kuivanud, ta soovid ja püüdlused surnud, temast on alles vaid ambitsioonitu rääsunud vaht.
Käed, mis sind alles äsja klaasikildudest eemale tõmbasid, kui oma paljajalgses ekstaasis linnatänavaid taldade kaudu sisse hingata püüdsid, on toetunud kaubamaja kiviseinale: peopesa vastu murtud tellist, viis sõrme taeva poole laiali, omaniku suunurgast tilkumas maomahl.
Päike ei anna armu, minutid tiksuvad, inimesed tellivad taksosid, tühjaks jäänud hing otsib pilguga edasi, otsib oma kadunud kingi ja hingetäidet, seda viimast kontrollpunkti, mis õhtul läbimata jäi. Aga kumbagi ei tule ja sa ronid leplikult oma paljaste varvaste ja tühja hingega taksosse ning valmistad end saabuvaks peavaluks. Liiga vara. Pool tundi veel, päike, oleks sa mulle vaid pool tundi veel andnud!
Liiga pikad on nad siis, kui oled keset ööd malaislaste treileripargis ihuüksi oma pisikeses konkus ja istud üleval, sest sa kardad rotte. Keegi krabistab õues ähvardavalt, ukse ja seina vahel on sentimeetrine tühimik, aken on kinni tõmmatud õhukese prügikotikilega.
Tühermaal keset eimiskit on pargile laskunud pimedus. Sa põletad julgustuseks öölampi ja kinnitad endale, et akna juurest kostuv krabin on vaid vaikne seenevihm. Ongi. Ja peagi muutub see katusele trummeldavaks valinguks, mille joad läbi kehvasti paigaldatud aknakile voodisse jooksevad.
Paduvihmale järgneb mürin, treileripargi kohal mõõdab taevalaotust kõmisev äikesetorm. Öölamp vilgub ja vabiseb ning kustub siis sootuks. Sees valitseb pilkane pimedus ja sind haarab hirm, sa kargad nagu välgust tabatult voodist välja ja lööd treileriukse jalaga lahti, sa istud külmkapi peale ja pistad ulguma.
Tühermaal keset eimiskit on pargile laskunud pimedus. Sa põletad julgustuseks öölampi ja kinnitad endale, et akna juurest kostuv krabin on vaid vaikne seenevihm. Ongi. Ja peagi muutub see katusele trummeldavaks valinguks, mille joad läbi kehvasti paigaldatud aknakile voodisse jooksevad.
Paduvihmale järgneb mürin, treileripargi kohal mõõdab taevalaotust kõmisev äikesetorm. Öölamp vilgub ja vabiseb ning kustub siis sootuks. Sees valitseb pilkane pimedus ja sind haarab hirm, sa kargad nagu välgust tabatult voodist välja ja lööd treileriukse jalaga lahti, sa istud külmkapi peale ja pistad ulguma.
Pisarad voolavad mööda su nägu alla - jälle oled sa üksi, jälle oled sa ennast ise lippude ja lauluga, veremaitse suus, üksikuks võidelnud. Jälle on kõik pime ja ähvardav ja nutt tikub iseenesest luksetena kurgust välja.
Nuuksudes ja uksest välja vahtides saad sa kogu oma õnnetus olemises osa vaatemängu suursugusest. Siin ei varjuta välgunooli linnakuma, segamatult sähvivad nad üle kõrbete ja kõnnumaa ja tillukese viinamarjaistanduse.
Ja siis hakkad sa laulma.
Su laul algab vaikselt ja arglikult ja muutub järjest julgemaks, ta põimub vihmaga ja kandub üle treileripargi kuni järgmise treileripargini, kus iganes see ka olema ei peaks. Aga kõik magavad ja keegi ei kuule ja nii olete ainult sina ja välgunooled ja pimedus ja sinu ja vihma laul.
Sa laulad oma hirmud välja, sa laulad ja väsid, sest sa andusid oma tundmustele ja tegid need millekski muuks, sa oled jõuetu ega jaksa enam kartusele mõelda. Sa lased uksel pauguga sulguda ja veeniredel linade vahele voolata, sa ronid oma väikesesse koikusse ja kinnitad endale, et kõik on mööduv ja varsti on uus päev ja lased unel enda üle võimust võtta.
Hommikul ärkad sa uude päikesetõusu ning uued lootused ja katteta lubadused paisatakse taas õhku. Sa istud rätsepistes oma treileri ees, sööd röstsaia, tervitad uniseid prantslaseid ning kuuled saksa poisi karjeid, kes on just väliköögis ämblikku näinud.
No biggie, konstateerid sa asja uurima minnes ning eskordid ämbliku peopesal köögist välja, suurde vabadusse. Vudi nüüd, sa jumala loom!
Su laul algab vaikselt ja arglikult ja muutub järjest julgemaks, ta põimub vihmaga ja kandub üle treileripargi kuni järgmise treileripargini, kus iganes see ka olema ei peaks. Aga kõik magavad ja keegi ei kuule ja nii olete ainult sina ja välgunooled ja pimedus ja sinu ja vihma laul.
Sa laulad oma hirmud välja, sa laulad ja väsid, sest sa andusid oma tundmustele ja tegid need millekski muuks, sa oled jõuetu ega jaksa enam kartusele mõelda. Sa lased uksel pauguga sulguda ja veeniredel linade vahele voolata, sa ronid oma väikesesse koikusse ja kinnitad endale, et kõik on mööduv ja varsti on uus päev ja lased unel enda üle võimust võtta.
Hommikul ärkad sa uude päikesetõusu ning uued lootused ja katteta lubadused paisatakse taas õhku. Sa istud rätsepistes oma treileri ees, sööd röstsaia, tervitad uniseid prantslaseid ning kuuled saksa poisi karjeid, kes on just väliköögis ämblikku näinud.
No biggie, konstateerid sa asja uurima minnes ning eskordid ämbliku peopesal köögist välja, suurde vabadusse. Vudi nüüd, sa jumala loom!
No comments:
Post a Comment