Joosta üheks õhtuks Pangale, puistata kiiresti südant oma halli lainetava merepiiri ees, suruda paljad varbad karedasse liiva ja tõmmata kopsud ruttu rannaõhku täis - ning tormata tagasi, et juua õhtutee, minna magama ja sõita varahommikuse bussiga tagasi linna. Tööle, sõidutundi või mõnd raamatuesitlust kuulama. Mõnele üritusele, millest jälle keelduda ei suutnud.
Püüda mahutada päevaplaani sõprade köögis istumist, öiseid jalutuskäike ja armsaid vestlusi. Sõita vaatama suursugust vana pärna. Suruda hambad risti, kui varahommikul tööle minnes jääb su voodisse õndsa und magama väike õde. Üritada mitte olla vana juut ja osta sõbrannaga kohvikus jutustades tee kõrvale ka kooki - kui tihti me teineteist ikka näeme...
Teha ruumi raamatu lugemiseks, kui graafik näeb ette hoopis midagi muud. Jõuda nii paljudele perekondlikele õhtusöökidele, kui võimalik. Olla kohal inimeste jaoks, keda kõige rohkem armastan.
Jah, inimestest - vahel ikka mõtlen, et olen loterii peavõidu saanud. Mu parimatest sõpradest on saanud pere ja perest mu parimad sõbrad.
Põnevad ajad on ees.
Alates keskkooli lõpust olen elanud Melbourne'is, Hobartis, jälle Kuressaares, Tartus, Stockholmis ja tagasi Kuressaares. Hostelites ja ühikates ja treilerites ja tillukestes majades kirsisalu kõrval.
Nüüd ootab Tallinn oma trammide ja tormakusega, vanalinna ja Nevski katedraaliga, vanade ja loodetavasti ka uute sõpradega. Vanaema mändidealuse kodu ja oravate ja pannkookidega. Kooli ja inimeste ja teadmistega.
Aga kõigepealt - kõigepealt saan nädalaks taaselustada oma kunagise hostelielu, uuesti läbi elada kõik need Where are you from-id ja What's it like in Russia-d; üksinda lennukiga sõitmised ja võõrastel tänavatel ringi hulkumised; ära eksimised; inimesed, keda pärast üheõhtust peadpööritavat vestluskeerist enam kunagi ei näe.
Ootab kuum nädal hõõguvas Barcelonas.
