Tagasi Tallinnas

Ma ei oleks võinud kunagi arvata, et kõikidest maailma kohtadest saab mu hingerahu kantsiks just Tallinn. Jah, kui nüüd mõelda, siis ka Melbourne'is tundsin seda, mida siin – täielikku sinasõprust elu ja ilmaga. Kohad, kus igavest küsimust „kuidas täita igavest tühjust?“ ei eksisteeri, sest ma ei saa selle püstitusest enam lihtsalt aru. Mis tühjus? Kõik on ju siin, kõik on ju olemas! Ainult ole ja ela ja vaata!

Niisiis jõudsin täna, pärast kuupikkust Saaremaa-lähetust, tagasi pealinna. Olin end ette valmistanud šokiks, kurvameelsuseks, koduigatsuseks, kuid mitte iialgi selleks piimjalt voogavaks rahuks, mis mind bussist väljudes otsekohe endasse mässis. Ma olin endal olemas ja see oli kõik, mida vaja.

Paksu lörtsi sadas mulle näkku, kui raskeid kotte tassides oma küünarnukke suretasin. Ülekäiguraja eel pritsis möödakihutav sedaan mind sopaga täis ning pärast paari ropu sõna vallapäästmist sain hurjutada kübaraga vene daamilt, kuid miski ei heidutanud mind. Ma olin jälle elus.

Suurlinnad toidavad mu hinge. Mulle meeldib, et õhtul magama minnes paistavad ärkliaknast sisse tänavavalgustid, meeldib, et karjäärinukilt mändide vahel laskub vaade tuledes linnale. Et mu ümber keerlevad sillerdavas virvarris tuhanded püüdlused ja toimetused, et keegi alati kusagil elab, et keegi alati kusagil unistab.

Ehkki ma kasvasin üles Saaremaa metsade sees, kuhu automüra ega üksik möödakäija eales ei satu ning öö ainsateks helideks on tuule meelevallas kiikuvate puuvõrade valuoiged, tuli kõige rahulikum uni ikkagi siis, kui olime emmega vanaemal külas. Pääsküla korteriakende taga sagis alati liiklus ja iga natukese aja tagant möödus kolinal rong.

Tallinn.

Ta on mu kompromiss kodu ja võõrsi, lääne ja ida, kasvukoha ja kosmopoliitsuse vahel. Kui ma kodus olles tundsin pöörast kibelust kuskile ära ja kaugele minekuks, siis siin lõppesid igasugused tõmblused otsemaid. Kõik tuleb loomulikult, kui aeg on küps - ent praegu pean ma olema siin. 

Aga täna käisin korraks koolis ja läksin siis Solarisse Kretet ootama. Aega oli palju, võtsin väikesest kohviputkast rohelise tee ja jäin sinnasamma baaripukile raamatut lugema. Mõnda aega lehti keeranud, kõnetas mind teed müünud neiu ja pakkus ka mandlipiimaga toorkakaod proovida. 

Jäime temaga mõneks ajaks rääkima. Ilmast, tema Londonis elavast vennast, meie soovidest ja senistest eludest. Ta kurtis siinset päikesevaegust ja seda, et ei oska oma eluga midagi peale hakata. Soovitasin tal Austraaliasse minna.

Lõpuks jõudis ka Krete ja rääkis kohvi kõrvale, kuidas Kuressaare rahvaga olla kõik vanaviisi. Kellegi autol on jälle liigud, ühed ja samad inimesed annavad ikka üksteisele molli ja kellegi sõber hakkab kellelegi treeningplaani tegema, et too saaks oma peavaenlase ikka korralikult läbi klohmitud. 

Vot sellised lood. 

Baby steps

Nagu lubatud, olen end viimasel ajal üpris korralikult üleval pidanud. Kirjutanud iga päev mitu tundi. Enne oli see, et no ei ole millestki kirjutada. Nüüd on „to write“ nimekiri üüratu ja pidevalt on lahti vähemalt seitse erinevat wordi dokumenti. „Mul on palju kirjutamata asju – tähendab, olen olemas“, kui parafraseerida Merit Raju.

Olen õppinud kuuldefailide abil ja Shakira lauludest hispaania keelt. Käinud koeraga rohkem jalutamas – kaugemale, kiiremini, aeglasemalt. Aeg-ajalt külmast krõbisevate heinte vahel sörkides ning aeg-ajalt peatudes, et nuhutada õhku, millesse juba sõrmkübaratäis kevadekibelust visatud.

Olen lugenud. Nagu öeldud, lugesin Justin Petrone raamatut „Kirju Eestist“ ja selle lõppedes tõin raamatukogust teisegi, „Reisikirju“. On jah selline easy reading, aga minu jaoks sütitav. Üldse need Petroned loovad mingisuguse vajaduse märkamiseks, tegutsemiseks, loomiseks, jäämata seejuures pinnapealseks, käies alati sügaval ära. Et tagasi õhku ahmima tulla ja teada – elu võti peitub tegutsemises, liikuvuses. Täpselt selline lugemisvara on mulle vajalik, mõtisklemist ja stagnantsust on mu elus olnud juba piisavalt.

Ja sealt ma saan aru, et see on väga ilus ja okei, kui ma kirjutan maal puuköögis istumisest või sellest, mis häält teevad papa lohisevad toatuhvlid ja see ahjuvorm, mille ta patsti! pajalapi peale lööb. Kuidas lekib oranž teekann, mis välimuse poolest näikse kuuluvat mõnda nõiamajja, ja milliste aroomidega täidab kaminaesise kuivatatud piparmünt.

Nii ma vaikselt mõistangi, et kirjutamine ei tähenda mitte seda, et sa pead tulema mingi tõeliselt enneolematu asja peale, mida keegi kuskil kunagi varem välja öelnud ei ole; et sa pead leiutama midagi, mis lugeja senise elu täiesti pea peale pöörab.

Sest kirjutamine võib-olla ei olegi ainult millegi uue ja seninägematu tutvustamine, vaid ka see, kui sa tood lugejale lähemale juba tuttava ja koduse.

Et kirjutamine võib tähendada ka turvatunde ja mõnusa õhkkonna loomist. Kirjutada mitte niivõrd sellepärast, et kellelgi peaks sellest tohutu kasu olema, vaid selleks, et kellelgi oleks mõnus. Kasvõi ainult näiteks minul ja mu paaril sõbral.

Sest kui keskendudagi kohe alguses kasutegurile, maailmapäästmisele, sellele, et olla sama hea kui „teised“, kaob siirus ja vahetus, tekib pingutamisefekt. Tjah - mis siis, et mõni inimene, keda internetivõpsikus jälgin, oskab vaid 140 tähemärki kasutades paremini sõnadeks vorpida seda, mida alati olen tundnud, aga mitte kunagi öelda osanud.

Ja mis sest, et mõni kirjutab nii tohutult ilusalt ja hingeminevalt, et kusagil väga sügaval hakkab natuke valus ja et keegi ütleb kõike miljon korda lihtsamini, kui ma eales oleksin osanud. Tuleb ikka ütelda seda, mida tunned ja oskad ja jätta kõik muu kõigile teistele.

Meenutan noil puhkudel alati sõnu raamatust „Vanamees ja meri“.

Häid kalureid on palju ja mõned kalurid on suured, aga maailmas on üksainus sina.

Naljakas, et vahel tuleb selleks läbi lugeda terve raamat, et saada kaasa vaid üksainus mõte. Kogu ülejäänud olustik ähmastub, tegevusliinid muutuvad ebaolulisteks ja tuhmuvad, aga see üks pisike tera jääb alles. Tihtipeale saadab see köömen sind surmani ning pakub meelekindlust paljudes erinevates olukordades.

Näiteks kümnendas klassis, kui ma väga agaralt kohustuslikku ja muud kirjandust lugesin ja selle kohta ka isiklikku lugemispäevikut pidasin (hmm, vahest peakski selle traditsiooni taaselustama – kas üldse oleksingi need asjad endale meelde jätnud, kui poleks neid kirja pannud?), tähendasin alati üles ka huvipakkuvaid ütlemisi ja mõttekatkeid.

Praegu kipub see olema pigem niimoodi, et loen mingi intrigeeriva lõigu, pildistan selle siis nutitelefoniga üles ja kuskile galeriisügavustesse selfiede ja screenshottide vahele ta jääbki. Eraldi kaustikut pidada, see on aga midagi hoopis muud!

Näiteks Mérimée „Carmenit“ lugedes kritseldasin vihikusse järgmise lause: „Möödunud nädalal jagasin teeröövliga õhtueinet, eks lähme siis täna kuradi ümmardajaga jäätist sööma. Reisil tuleb kõik ära proovida.“

Just need sõnad jäid kumisema mu ajukäärudesse ning ajendasid mind hiljem Balil ütlema JAH võõrale indoneesia ärimehele, kes mind endaga saart avastama kutsus, just see tõukas mind Melbourne'is minema budistide templisse vietnamikeelsele ühispalvusele, just see pani mind õlgu kehitades soostuma, kui Jehoova tunnistajatest naabrid endaga kuningriigisaali kutsusid. Just see innustas mind hetkekski kõhklemata astuma juhusliku sõbraliku hindu tillukesse kööki õhtusöögile.

Ka raamat „Punane ja must“, mis mulle lõppeks tegelikult üldse ei meeldinud, andis kaasa õpetussõnu. „Selle eest, et kogu aasta võiksid püstipäi käia, maksab mõned veerandtunnid vaeva näha,“ lugesin sealt. Ning oma gümnaasiumiaegseisse kaustikutesse kaevudes võisin näha, kuidas toona sellest juhindusin.

Nimelt olin hilises teismeeas väga sihikindlalt otsustanud, et maksku mis maksab, mina õpin rootsi keele selgeks. Ja kirjutasingi pakse kaustikuid rootsi keelt täis: terved leheküljed täis laulude tõlkeid, uusi sõnu; kirjatükke, mida ise endal valmis teha käskisin. Lihtsalt sundisingi end laua taha istuma ja enam mitte tõusma, kuni iga viimne kui selle õppetüki sõna oli peas. Ma kirjutasin isegi rootsikeelseid luuletusi! Strindbergiga ilmselt ei konkureeriks, aga siiski.

Eelmise aasta esimesel poolel juhtuski, et läksin mõneks ajaks Rootsi elama ja sain seal tõepoolest pea püsti käia. Ma oskasin lastega läbirääkimisi pidada, Tinderi deitidel käia, tänaval teejuhiseid küsida ja perega kaasa laulda, kui nad autoraadiost kodumaiseid klassikuid lasid. Praegu ongi säärane Rootsi-igatsus peal, tahaks kõndida tuttavaid kitsukesi vanalinnatänavaid, vaadata raekoja peegeldust jõel ja minna tagasi maailma parima muusikaga geiklubisse...

Maha suruda, et tõsta

Nüüd on siis päriselt kõik.

Nüüd, kus suurem armutorm möödas, on mu hingemeri jälle peegelsile ega mäletakski nagu enam laineid, mis kord selle kallast rüüstasid. Suursugused adrutornid on tagasi vajunud, lagunenuna loksuvad nad veevoogude külmas rüpes ning meenutavad aegu, mil olid veel uhked ja kõrged ning haisesid soolvee järgi.

Paksu pilvekihi all väikeses lahesopis valitseb taas täiuslik rahu. Enam ei karda ta sissetungijaid ega torme, sinisilmses teadmatuses eesootavast laseb ta luigeperedel mööda voolu siuelda ja üksikuil rändureil lutsu visata. Kaluripaadid ja võrgud on rannale tagasi hiivatud, vaid kõrkjad kiiguvad veel tasases tuules ning arvavad, et nii see igaveseks jääbki.

Ma ei ole patrioot ja mulle ei meeldi kedagi mingi kuuluvuse või sünnikoha järgi defineerida, aga määravaks osaks mu eksistentsis jääb alati meri. Ma pean ta lähedust tajuma, mulle on täiesti vastunäidustatud sisemaal elamine (e.g Tartu) ja see on ka üks põhjustest, miks ma kunagi oma perekonnanime vahetada ei taha (kui mind just juhuslikult ei peaks kosima Frank Ocean, aga levivad kuuldused, et poiss on gei).

Mul ei teki sügavaid tundeid kergesti, aga kui nad kord tekivad, võin tõepoolest üpris hirmutav ja mäslev olla. Kui ma armun, siis ülevoolavalt, toorelt ja peadpööritavalt, ma tahan endast kõike anda ja rääkida ning olen üllatunud, kui mulle samaga ei vastata.

Kui mul on mugav, olen ma lahtine raamat. Mu usaldusel pole piire ja ma ei taha end talitseda, mus puudub soov mingeid piire tõmmata, kättesaamatut mängida, ennast kuidagi alla suruda või kedagi õrritada. Meri ei mängi, ta lihtsalt ei oska seda teha.

Kui mul on tunded, siis nad on seal. Lõppeks ei näe ma varjamisel ja ilustamisel suurt mõtet – oleme ju kõik niikuinii ühest savist vormitud ja võitleme üldjuhul sama võitlust. Kui ma su vastu midagi tunnen, siis ma ütlen seda. Võib-olla see ongi mu kirstunael, aga muudmoodi ei ole ma nõus elama.

Sia küsib ühes oma poplaulus, et miks temal küll ei õnnestu armastust vallutada ja ka mina olen kogu aeg mõelnud, et mida perset ma küll valesti teen. Aga nüüd ma saan aru, et ma ei teegi midagi valesti, sest ma 1) lihtsalt elan ja 2) unustan ära, et romantiline armastus ei ole kunagi eesmärk.

Ta pole seda kunagi olnud. Ta on stiimul. Ta on see, miks Laura käis elamas Norras ja seikleb nüüd Kariibidel; ta on see, miks mu käsi vahel luuletusi kirjutama tõuseb, ta on see, miks raamatupoed on sõnadest lookas ja miks meil on alati uut muusikat, mida kõrvadesse toppida. Ta on see, miks Regiinal praegu lastešampus külmikus suurt päeva ootab.

Romantiline armastus on midagi palju väärtuslikumat kui see armastus per se: see on vahend loomiseks, õppimiseks ja enda tõelise minani jõudmiseks. See on see, mis täielikult motiveerib – ma usun, et miski muu lihtsalt ei pane loomult laiska inimest niivõrd orgaaniliselt liigutama. Mida ma endast teaksin, kui poleks kunagi kogenud nukrat ja vastamata armastust? Kuhu oleks mul liikuda, kui kõik oleks olnud algusest peale käeulatuses?

Pagana kavalad need Vanajumala trikid ikka. Suruda inimeseloom vastu maad, et teda kõrgemale aidata!

Ja ma ei lõpeta kunagi usaldamist – samamoodi, nagu ma ei lõpeta klubis ilma jalatsiteta tantsimist, liiga kõvasti naermist või maaliini bussi tagaistmel elu pöörase ilu pärast nutmist. Ma olen veendunud, et liiga palju usaldada ja armastada ei ole võimalik ning seda tehes saab ainult võita. Kui su hinges on headus ja kui sa tahad anda, oled sa juba kõik. 

Praegu muuseas on aga jälle täpselt see seis, et kortsutan uskmatuses kulmu ja mõtlen, et mis kuradi aine mõju all ma pidin olema, et kellegi pärast jälle nutta. Et arvata, et mul on kedagi vaja. Täitsa pöörane ikka!

Pildid tänahommikusest jalutuskäigust peniga.

Loominguline kriis ja sellest edasi

Oma suureks üllatuseks avastasin, et eneselegi teadmata olen juba mitu kuud loomingulises kriisis ujunud. Tjah, blogisse pole ju ammu midagi ilmunud, luuletuste kirjutamiseks pole sulg samuti tõusnud ja iga kahe nädala tagant, kui Meie Maas peaks ilmuma minu kolumn, istun päev enne seda käsipõsakil valge lahtri ees ja mõtlen, et no issand jumal küll. Mitte midagi ei ole öelda.

Millegipärast olen aga jätnud selle enesele teadvustamata ja samal kursil edasi pannud. Vähene koolikoormus, kursusekaaslastega niisama olesklemine ja pidutsemine, õhtuti vanaema juures voodisse vajumine ja oma nutifoni kaevumine. Igal hommikul tõstetakse ette kauss aurava pudruga ja kui õhtul koolist tulen, on voodi ära tehtud. Idüll! Kõige selle kõrvalt peaks jääma tohutult aega, et lugeda, kirjutada ja ennast kõikvõimalikel muudel viisidel arendada.

Aga elu on juba kord näidanud, et mida rohkem sa teed, seda rohkem sa teed. Ja mida vähem sa teed – seda, noh, vähem sa teed. Ja mina olen jäänud kuskile jalalt jalale tammuma, võttes omaks hoiaku, et oh kui ma praegu ikka kusagil reisil oleks, vaat siis oleks ainest küllaga.

Kirjutasin kokku ka kõiki kõrgemaid jõude süüdistava blogipostituse sellest, kuidas mu elu on praegu ikka absoluutselt liiga igav ja turvaline ning kuidas mul oleks vaja jälle kuskile teele asuda, et saada mingi kalgi raputuse osaliseks. Et kuidas ma peaks olema natuke rohkem keset seda pulbitsevat elu, paiskama end üksinda selle keskmesse, olema natuke hirmul ja saama seeläbi natuke tugevamaks.

„Ma tunnen, kuidas mu kontides hakkab jälle vohama seiklusevajadus,“ kirjutasin endale. „Pärast gümnaasiumi lõppu ei olegi vist niimoodi juhtunud, et oleksin ühes kohas elanud või mingi ühe asja peal püsinud rohkem kui viis kuud. Ja see viis on ka ikka no absoluutne maksimum. Tavaliselt pärast kahte või kolme kuud sama asja tehes mul hakkavad näpud sügelema, saba võbelema ja kurjakuulutava irve saatel hiilib pähe mõte kuskil üksikus rannas magamisest, võõras linnas hulkumisest või niisama nälgimisest. Vahet pole, ju mõne virsikupuu ikka leiab.“

Ja muidugi kirjutasin sellest, kui sitt institutsioon on ikka ülikool. Kuidas me seal terve semestri jooksul midagi tarka teinud ei ole, kuidas ma tööl käies ja reisides palju rohkem õppisin ning kuidas kõige mahukam ülesanne kogu poolaasta peale on olnud kuivade poliitikafaktide tuupimine. Fakt on aga see, et – millegipärast ma seal koolinimekirjas veel ikkagi olen. Ja ma ei ole üldse see inimene, kes jääks kuskile, kui ta kogu hingest tunneb, et ta minema peab.

Millegipärast õppisin ma viis päeva järjest hommikust õhtuni poliitikaarvestuseks, sooritasin kõik eksamid hästi ja pole veel praegugi pabereid välja võtnud. Mul on ju ometi vaba voli ära minna ning seega ei ole mul siinkohal vaadata mitte ülikooli, vaid ainult iseenda otsa. Tartus polnud mul koolist lahkumisel kahtlusepoegagi - seega on praegu ikkagi olemas miski, millepärast ma veel mõnda aega Tallinnas olema pean. For the time being.

Ja veel: ma pole ammu midagi lugenud. Eile aga võtsin üle tüki aja raamatu kätte – Justin Petrone „Kirju Eestist“, sünnipäevaks sain, ja mõistsin mitut asja. Esiteks, kui raske on mul keskenduda korraga ühele asjale ja ridadest selle sisu välja lugeda. Paneb nutimaailma võludest mõtlema, eksole. Teiseks nägin, kui kauniks kirjutab Justin Petrone mu oma kodulinna:

„Kui buss viimaks Kuressaare kommimaale jõuab, kuuled kirikukellade helinat ja eksid selle siksakilistel koorekarva tänavatel jalutades ära. Uudistad meditsiiniõdesid, kalamehi, maju – sinepikollaseid ja sidrunibeseekarva. Tänavatedesserdid keerlevad kui vahukoor ümber vana lossi, ja tundub, et sõjamehed pole siin kunagi lahingut löönud. Pigem on nad magama lauldud.“

Ja siis ma taipasin ja kribisin kohe öökapil seisnud märkmikusse üles – et ma, idioot, peaksin siiski eelkõige kirjutama sellest, mis on. Mitte sellest, et mida mul pole. Ma pean ise rohkem märkama, ennast elu keskmesse viskama ja võimalustest haarama, omale põnevaid väljakutseid esitama ja uusi asju tegema. Selleks ei ole vaja põgeneda, seda saab teha siinsamas.

Eile avastasin muuhulgas, et mul ei alga kool mitte tuleval esmaspäeval, nagu ma kogu aeg mõtlesin, vaid hoopis ülejärgmisel teisipäeval. See on mulle hea võimalus kirjanduslikuks kümbluseks Saaremaal: käia raamatukogu vahet, lugeda, meenutada olnut ja mõtteid üles tähendada.

Lisaks jalutada kargetel hommikutel koeraga, kui kadakaid katavad lumetordid ja lumi öökülmast veel krudiseb, põletada küünalt ja sukelduda mate teed juues kuuma hispaania keelde, valmistada perele õhtusööki ja viia läbi põhjalik suurpuhastus nii kodus kui hinges... see on just see, mida mul praegu vaja on.

Luulega ma selles suhtes annan endale vaba voli, et kui tuleb, siis tuleb. Sundimise peale pole mul veel midagi välja kukkunud – alati on ikka nii, et laman vastu ööd voodis või tõstan elutoas hantleid... ja siis järsku tunnen, et NÜÜD on vaja joosta paberi ja pliiatsi järgi, et see kurivaim endast välja saada.

Ja siis ja ainult siis ta tuleb. Muu kirjutamise (ja üldse kõige muuga siin elus) leian aga tõesti, et parim viis on seda lihtsalt teha ja teha ja teha. Sõrmed soojaks, pidev praktika ja – küll siis jõuavad ka inspiratsioon ja motivatsioon järele.