Maailm ei tunne sinu valu

Elada on tõesti järjest lihtsam, kui õpin võtma vastutust.

Olen minevikus end palju haletsenud ja süükoormat kuskile mujale veeretanud, aga tõsiasi on see, et alati lasub vastutus minul endal. Inimesed võivad mulle teha ja öelda mida tahes, aga oma reaktsiooni eest seisan ikkagi ise.

See on seesama teema, nagu Regiina mulle kord ütles, et universumit tegelikult ei huvita, kas ma jätan oma põllu sööti või hooldan seda piisavalt, et kasvatada seal kurke. Tegelikult on see kõigile täiesti savi. Ainuke, kes pärast kõhu täis sööb või nälga jääb, olen ma ise.

Mitte kedagi teist ei puuduta see, kui ma iseenda või oma eluga pahuksis olen. Kui mu sees keeb pettumus või viha, saan haiget ainult mina. Kui ma vastutust oma tunnete eest kellegi teise õlule lükkan, lükkan edasi ka oma arengut.

Mõnikord ma mõtlen, et ah, see ikka nii sakib, et ma vanavanematega koos elan. Kogu aeg pean oma käikudest aru andma ja helistama, et kus ma ikka täpselt olen ja mida ma teen ja millal ma ikka koju jõuan.

Tegelikult on kogu asi liiga lihtne: mõnikord ei ole ma ise piisavalt mees, et oma tahtmisi ja tegemisi selgelt väljendada. Aga asi see toru võtta, üks kõne teha ja rääkida, nagu asjad on. Öelda, et vot lähengi ega tea täpselt, millal tulen. Ärge oodake. Nende poolt tuleb mu toitmine ja katmine, tulgu siis minu poolt vähemalt ausus ja otsekohesus.

Kui ma veel täiesti kindel olin, et mina ülikooli ei lähe ja et yooo travelling and writing and working odd jobs thru lyf, kohtasin perekonnast palju vastuseisu. Loomulikult. Ja mõnikord olin selle pärast kaunikesti pahane, sest „te ei saa üldse aru“ - aga ma ei võtnud kunagi vaevaks ise piisavalt selgitada.

Ja kui ma oma plaanides täiesti veendunud olnuks, ei oleks ma vajanud ka teiste heakskiitu. Kui mul oleks olnud vettpidav idee tulevikuks, oleksin suutnud selle ka teistele ära põhjendada. Aga mul ei olnud, ja ma ei saanud isegi päris täpselt aru, mida ma teha tahtsin. Teate ju küll seda vana ütlust: sa ei ole kunagi midagi lõpuni mõistnud, kuni pole osanud seda seletada oma vanaemale...

Ning siis see igavene „minuga on nii palju manipuleeritud“. Oeh. Ei, ma lihtsalt ei ole julgenud ise oma sõna maksma panna. Puutusin vahepeal manipulatsiooniga väga palju kokku, ise lasingi ennast täpselt sinna sisse mässida ja siis veel nutsin, et oh mind õnnetut. Lugesin selle kohta päris palju internetist ja siis jõudsin ühe põhjapaneva lause juurde:

"Sinuga ei saa manipuleerida keegi, keda sul vaja ei ole". Ja vot seep see ongi. Haaratuna illusioonist, et mul on kedagi oma ellu tingimata vaja, lasen endaga teha mida iganes. Manipuleerimisel on alati kaks poolt: üks, kes seda teeb, ja teine, kes laseb seda endaga teha.

Ja mina enam ei lase. Kui mulle miski ei meeldi, siis ma ütlen seda. Ja kui see kellelegi ei sobi, siis ei sobi minule ka antud suhe.

Ja viimaks. Sotsiaalmeedias seigeldes satun tihti niisuguse seisukoha otsa, et „mina ju kirjutan talle nii palju ja tema isegi ei vaevu mulle vastama ja mina teeks tema nimel kõike, aga ei saa midagi vastu ja...“. Miks osad inimesed käituvad, nagu neile võlgnetaks midagi ja kellessegi armumine oleks suurim kangelastegu? 

Miks see, et minul on kellegi vastu tunded, annab mulle õiguse teiselt midagi oodata? Uskudes, et romantilises (vastamata) armastuses on midagi niivõrd isetut, luuakse kõige suurem isekus üldse.

Ja see kõik kokku ongi lõpuks see valik, et kas jäädagi süüdistama teisi, süsteemi, ühiskonda - you name it - või ise munad pihku võtta ja oma heaolu jaoks midagi ära teha.

***

Eile, olles lõpuks Saaremaale jõudnud, külastasin ka hiljuti sünnitanud Regiinat. Ning hetkeks lõppesid kõik mu maised mured ja püüdlused sootuks.

Seal ta lamas, kõigest viiepäevane Maia, ja magas oma õnnist piimajärgset und. Ta ei olnud veel mitte midagi teinud, mitte ühtegi pingutust, mitte ühtegi tegu, ei head ega kurja, kuid oli juba maailma külvanud nii palju armastust, leppimist ja headust.

See on tao, nentisime Regiinaga. See on zen.