Hommikul
on päike kõrgel taevalaes, on ülestõusmispühade esimene püha ja
keegi kusagilt kõrgelt raputab sätendavat puudrit kadakatele.
Mõned
inimesed on päris kirjanikud, kirjutavad ilusaid ja lihtsaid sõnu
nii järjepidevalt ja loomulikult, et tuleb täitsa jutt valmis, ja
mina puistan riidetüki vahele muna peale punaseid sibulakoori ja
musta teepuru ja seon rätiku kareda rohelise niidiga pealt kokku.
Pühin pisara palgelt – vahest sibulast, vahest kööki imbunud
helekollasest valgusest ja sellest, et Vikerraadio mängib.
Papa
räägib all köögis telefoniga, teisel pool toru on ta õde
haiglas.
"Ah Laimi on surnud, ja Arkadi ka? Jah, ja tema ei mäleta oma nimegi, ja tema on ka... ah et ei ole, on juba surnud? No vaata siis, jah..."
Ja
mina keksin õue puude vahele ja mõtlen ühest pikast poisist ja sellest, kuidas kõik on jälle võimalik.
Linnud
laulavad lakkamatult ja kusagil undab mootorsaag, roosade ja lillade
sinilillede vahel magab kägaras mees, üritan teda raputada, aga ta
norskab edasi. Kui tagasi tulen, on ta juba läinud, siis vaatavad
mulle otsa neli hirve, igaüks eri kaugusel ja liigutavad kõrvu.
Vaatan neile otsa, rahulikult kaovad nad lepikusse.
"Saate aru, ma ei taha enam karta," ütlen oma mõtetele ja lasen pisaratel põsed nii märjaks kasta, et varakevadine tuul hakkab soolastesse palgeisse nagu kratt kinni ja paneb nad kipitama.
Pealpool
kadakaid lendavad mustad linnud räsitud tiibade vihinal ja mängivad
oma tumedaid, arusaamatuid armumänge.