Umbes
paar kuud tagasi hakkasin tundma, et isegi oma pereliikmetele meilide
kirjutamine valmistab raskusi, rääkimata siis millegi loomingulise
paberile saamisest.
Inspiratsioon
oli minust välja kurnatud, mõttevabriku hammasrattad kõrvulukustava
kriiksuga seiskunud ning sõrmed minetanud viimsegi tahte mingeid
sõnu üksteise järele seada. Lühidalt, loominguline kriis.
Üritasin
küll nii- ja naapidi ennast sundida, jätkasin oma leheveeruga ja
tegin kaks blogipostitustki, aga tulemus nägi iga kord välja
lihtsalt aegunud ja labane. Eelnevatest kogemustest teadsin õnneks,
et minu puhul lookleb teotahe sinusoidina ja ükskord tuleb tõus
niikuinii.
Ma lihtsalt vajasin
raputust.
Eelmisel nädalal
kirjutaski vana hea Jack Bristolist, kellega mõned aastad tagasi
Tasmaanias kohtusin ja oma kõige vaesemat eluetappi jagasin (elasime
samuti Free Food Shelfi armuandide peal ning tagusime aja
sisustamiseks kaarte), ning küsis, ega ma ei tahaks sõita Sofiasse
temaga kokku saama.
Kuna kogu see Balkani
piirkond pole just niisugune koht, mis väga tee peale jääks ja
kuhu ma suure tõenäosusega tagasi tuleks, üritan kinni haarata
igast võimalusest kuskile minna. Seega lubasin tal lahkelt endale
piletid osta ning ühel pimedal esmaspäevahommikul seisingi pisut
kahtlase moega äärelinna bussipargis, et ronida väikesesse
logisevasse bussi sihtkohaga Sofia.
Päikesetõusul
hakkasid akende tagant mööda libisema lumised kuused ja kaljunukid
ning mida edasi läks sõit, seda valgemaks ja mägisemaks muutus
maa. Äkitselt tundsin, et mu hing pakitseb sõnadeks vormuma, et mu
mõtted janunevad olla tindijooned paberil. Küünitasin pastaka ja
märkmiku järele ning jälgisin otsekui kõrvaltvaatajana, kuidas
sõnad väljusid minust nagu kevadise paisu tagant.
Esimesed muljed
Bulgaariast jõudsid minuni läbi väikeste piiriäärsete mägikülade
sõites. Armsalt närused lobudikud seisid teineteise kõrval reas,
korstendest tõusid rõõmsad suitsukeerud ning väike ojake peksis
lõbusalt vahtu. Väikesed rätikutega vanatädid lükkasid
roostetanud rattaid ülesmäge ja väikesed punaste ninadega
vanamehed viskasid väikestele sagris koertele vorsti.
Üle väiksuse kõrgusid suursugused mäed, pealt kivised ja lumesäbrused.
Sofiasse pärale jõudes
pühkisin põselt liigutuspisara. Räpased, kooruva värviga
paneelmajaplokid, nende vahel kosmoselaeva meenutavad ultramodernsed
bensiinijaamad ja kaubanduskeskused. Pruuniks tõmbunud lumelörts
asfaltil, raagus puid katvad valged lumetordid ja kõigest väest
mitte libiseda üritavad inimesed – ma olin kodus!
Viisin asjad hubasesse
puidust hostelisse, kus radikad huugasid sooja ja vakstuga kaetud
ümarikul köögilaual põles küünal. Kohtusin uute inimestega –
rääkisin iiri poisiga tundide viisi keeltest ja kirjandusest ning
lisaks oli mu hostelitoas itaalia-bulgaaria päritolu tüdruk
Veselina, kes oli kogu oma olemuses täielik fenomen.
Kui teda esimest korda
nägin, lendas ta tuppa, küsis ilma igasuguse sissejuhatuseta, kas
ma itaalia keelt räägin ning eitava vastuse peale jätkas juttu
mingis inglise-itaalia-bulgaaria segakeeles. Ilma ühtegi küsimust
esitamata olin viie minuti jooksul teada saanud, et ta oli oma
poisiga kolm aastat koos, aga eelmisel nädalal läksid nad lahku ja
nüüd ta suitsetab jälle (selle peale torkas ta mulle pihku
peenikese naistesigareti ja me läksime akna äärde, kust paistis
väike lumine tänav), et noormees oli üldse imelik olnud – ei
joonud ega suitsetanud, ent veetis see-eest kaunikesti palju aega
mängupõrgutes.
Jah, eks vahepeal peab
ikka napsutama ka, nentisin selle peale. Veselina elust selgus veel,
et mõnikord suitsetab ta oma korterikaaslase Debora plärust kaks
mahvi, seejärel naerab kümme minutit ja magab kaksteist tundi.
Lisaks võttis ta jõuludega viis kilo juurde ning nüüd detoxib
ennast teede ja tablettidega – ja ta ostis omale just uue
sirgendaja, vaata, see on infrapunaga, ei lõhu juukseid!
Mõnikord ärkasin
hommikuti ja juba enne, kui voodist püsti sain, oli ta mulle oma
peenikese sigareti huulte vahele pannud. When in Rome, mõtlesin.
Siis sain kokku Jacki
endaga, kellega me lihtsalt käisime kohvikust baari ja baarist
kohvikusse ja sõitsime trammidega niisama edasi-tagasi ja rääkisime
ja rääkisime ja rääkisime, vanadest asjadest ja praegustest
asjadest ja tulevastest asjadest ja leidsime, et võib-olla peaks
ikkagi tihedamini kokku saama kui iga kolme aasta tagant.
Sofias imestasin seda,
et erinevalt minu praegusest staabist oli seal igal pool imehea ja
odav toit ning tohutult palju veganvalikuid. Mitte ühelgi korral ei
pidanud toidus pettuma, küll aga valmistas üllatuse kohalik
teeninduskultuur – oma täielikus osavõtmatuses ja ükskõiksuses
oli see lausa muljetavaldav.
Näiteks juhtus, et
selle asemel, et viidata baari peatsele sulgemisajale, tuli baaridaam
lauda, osutas nimetissõrmega õllele ning kähvas „Finish it! And
go!“. Või siis oli jälle niimoodi, et olin restoranis ainus kunde
ning kõik neli teenindajat lihtsalt ignoreerisid mind täielikult,
kuni pidin neilt ise küsima asju nagu kas võib kuskile istuda, kas
ma võiksin menüüd näha või kellega ma pean magama, et ma kunagi
süüa tellida saaksin. Aga noh, vähemalt oli lobi maitsev ja ilusti
serveeritud ning eks olegi see ju kõige tähtsam.
Igatahes on mul praegu
selline tunne, nagu oleksin üles raputatud mitmekuusest talveunest
ja uut energiat täis. Vahel on ikka vaja ära käia! Lisaks tegin
täna ära psühholoogia eksami ja sellega võibki vist esimese
Kreeka semestri lõppenuks kuulutada ning järgmist ootama hakata.